Mine sisu juurde

Skulptor

Allikas: Vikitsitaadid
(Ümber suunatud leheküljelt Kujur)
Giovanni Battista Moroni, "Skulptor Alessandro Vittoria portree" (u 1552)
Marie-Suzanne Giroust, "Skulptor Jean-Baptiste Pigalle'i portree Püha Miikaeli ordu kavalerina" (1770)
Dora Wahlroos, "Emil Wikström oma Pariisi ateljees" (1892)
Anna Bilińska-Bohdanowicz, "Skulptor George Grey Barnard oma ateljees" (1890)
Marion Boyd Allen, "Skulptor Anna Vaughan Hyatti portree" (1915)


Proosa

[muuda]
  • Ja lõpuks Garcia, kelle eesnimi — Wolf — ei püsinud kellelgi meeles. Garcia oli mees, kes säilitas oma kahvatul näol kümnepäevast habemetüügast, mida aga kunagi ei lastud kasvada habemeks, kelle garderoob koosnes hallidest räpastest pükstest, lontis särgist ja kirjeldamatust vihmakuuest. Pahmakas sassis šatääne juukseid, jultunud tumedad silmad, ilusad käed ja südametunnistuse asemel tühi koht — see oli Garcia. Kahe aasta eest oli ta ühel hommikul end ilmutanud Troy ateljee ukselävel Londonis. Ta oli sinna tassinud autoportree savivariandi, mässitud märgadesse ja räpastesse kaltsudesse. Ta astus temast mööda ateljeesse ja pakkis savist pea lahti. Troy ja Garcia seisid seda silmitsedes vaikides. Siis küsis Troy külalise nime ja soovi. Ta vastas — "Garcia" — ja teatas, et soovib modelleerimist jätkata, kuid tal pole raha. Troy vestles temaga savipeast, andis talle kakskümmend naela ega saanud temast kunagi lõplikult lahti. Aeg-ajalt ilmus ta uuesti, vahetevahel ebasobival ajal, alati midagi näitamiseks kaasas. Kõiges muus, välja arvatud savi, polnud ta üldse kodus. Tundus, justkui oleks talle antud vaid üks väljendusvahend, kuid selle-eest ebaharilikult ilmekas. Ta oli räpane, hoolimatu, huvitunud ei millestki muust kui ainult oma tööst. Troy aitas teda, ja tasapisi hakkasid inimesed ta skulptuure märkama. Ta alustas kivitööd. Teda kutsuti eksponeerima oma skulptuure koos New Phoenix-grupiga, ta sai juhuslikke tellimusi. Raha polnud tal kunagi ja enamiku inimeste silmis puudus ta isikul igasugune võlu, kuid mõnede naiste meelest oli ta vastupandamatu ja ta kasutas nii avanevaid võimalusi jäägitult.
    • Ngaio Marsh, "Roimakunstnikud", tlk Mark Sinisoo, 1993, lk 23


  • Kahekümne üheksa aastaselt tundis Pauline end palju vanemana, eatuna. Aastad täis kannatlikku kivi ja savi vormimist ning vajadus olla järjekindel olid ta nagu võluväel vanaks muutnud. Ta oli rahul oma eaga. Tema tööks oli peade voolimine. Teda huvitas vaid inimpea. Tänaval ei suutnud Pauline hoiduda ainiti vahtimast võõraid inimesi. Nende kordumatud, saladuslikud, imepärased pead olid mõnikord ähvardavad, hirmutavad. Ta ei osanud väljendada tunnet, mida nad temas tekitasid. Enamasti aga pöördus ta oma töö juurde tagasi erutatult, nagu oleks veri, mis tema südamest mingi haruldase vaatepildi nägemisel välja voolas, sinna elustavalt ja õnnestavalt tagasi pöördunud. Aeg-ajalt tundis ta peaaegu talitsematut erutust, ning siis töötas ta palavikuliselt, tundide kaupa, aja möödumist märkamata. (lk 55)
  • Iga paari aasta tagant, kui Pauline järjekordselt mõne auhinna sai või mõne järjekordse näitusega esines, ilmus ajakirjade kunstileheküljel või silmapaistvatele naistele pühendatud rubriigis temast kirjutisi. Kadunud Francis Ressneri tütar — suured fotod, mis kujutasid teda seismas ühe oma jäiga valge pea kõrval, omaenda pea kaunis nagu kunstiteos. (lk 56)


  • Autor kaitseb "professionaalsust", viidates spetsiifilistele oskustele "puhta kunsti" ainesega ümberkäimisel. Rosalind Krauss aga viitab Washingtonis National Gallerys toimunud Rodini kõigi aegade suurimale näitusele, kus oli teostatud tema hiigelkavand "Põrguväravad". Rodin pärandas kõik oma loominguga seotud õigused Prantsuse riigile. "Põrguväravad" jäid 1918. aastal surnud skulptori ateljeesse sadade laialipillatud kipskavanditena, millest näituse korraldajad tegid pronksivalu ning ehitasid väravad üles oma suva järgi. Kes on autor? Tartu muuseum leidis üles Vabbe puulõikeklotsid ning tegi nendest tõmmised. Raivo Kelomehe ja Jaan Maliniga teostasime pärast Ilmar Malini surma jooniste põhjal tema installatsiooni "Organon". Rotermanni soolalaos on väljas sajandialguse klaasnegatiividest praegu tehtud suurendused. Maailmas on pärast arhitekti surma projekti järgi valmis ehitatud terveid maju. Kes ja kus on autor?




  • Ilmekas on üleliiduliste arhitektuuri õppekavade võrdlus aastatest 1948 ja 1951. Neid lahutab vaid kolm aastat, kuid tendents on väga selge: 1951. aastal on järsult vähendatud tehnikaalasid ning suurendatud (600 tunni võrra!) kunstiaineid, lisaks ideoloogiaained. Ametlik seisukoht oli, et nõukogude arhitektidel pole inseneriteadmisi vaja, kuna nad lähevad tööle suurtesse projekteerimisinstituutidesse, kus töötavad ka insenerid. Stalinistlikud arhitektid pidid olema "kunstnikud-skulptorid", kes teevad loovat koostööd pigem tarbekunstnikega.



Luule

[muuda]

Suurvaime võlub käte ilu
ja Pheidias too oli vist,
kes ülikauneid sõrmi silus
antiigi valgest marmorist.
Sünk Angelogi loomishoogu
sai tollest müstilisest jõust,
mis omab käte kõrgem tõug
ja millest taidur ikka joobub.
Veel tänagi kultuuriväed
on Gordioni sõlme keerus,
et kuidas hoidis Milo Veenus
kord oma täiuslikud käed?
Ning kui ei lahenda probleemi
siin mõni leidlik nupp või õpp -
me kaome pleebsi maitseskeemi
ja tuleb õilsa kunsti lõpp!

  • Juhan Sütiste, "Tuhas ja tules". Rmt: "Eesti luule. Antoloogia aastaist 1637-1965". Koostanud Paul Rummo, 1967, lk 450


Issand kujuta savikambast
voolis samba. Ta kätes sambast
peagi aimahtles miskit uut...
Aknail kelmlevast inglikambast
kuuldus sosinaid. Kaelad kiivas,
sisse vahiti. Juba riivas
ruute võbelev tiivapuut...

"Mis ta teeb?" - "Oma kaksikvenda!"
"Ei! Ta mullast teeb iseenda!"
"Jah! Ma valmivaid õlgu näen!"
"Las ma kaen!" - "Ära ette lenda!"
(Jahvet, loodule tippu loovat,
ilult löönuksid kõik Canovad,
ehtsuselt ainult ehk Rodin...)

Terve päeva ta modelleeris,
taandus, silmitses ja takseeris,
kahtlus suunurgis, inimest.
Vormis lauba ja korrigeeris
kulme... Veel veidi iluravi...
"Nõnda. Polnud küll peenim savi...
Olgu. Nüüd siis on valmis kest."

  • Jaan Kross, "Hinge sünd", rmt: J. Kross, "Luule" (2005), lk 40-41


Ku tohip, mia aamre, pöitle aara
- sa laina kõrrass oma ins'rumenti -,
et järveluha viimätsest karaarast
mia saass sul tetä monumenti.

Käip küll sul seista seändsen materjaalin -
viil lumi luhan, mulgi saani säevä.
Ek varjun, kuusemõtsa kõrgel katedraalin.
ni jõvvat ärä uuta jaanipäevä.
/---/


Küllap kuulnud oletegi
kuulsast kreeka kujurist
Pygmalionist
kes kord kauni kuju tegi
kaunist kreeka marmorist.
“Ta on ilus, kuid ilus kui lelu,
tal on puudu üks kriips või üks joon,
ilma selleta pole tal elu,״
nõnda kõneles Pygmalion.
/---/
“Palju ilusaid asju võid teha,
kui ei puudu sul kunstnikusoon,
aga armastus kivist teeb keha,”
nõnda kõneles Pygmalion.

  • Ain Kaalep, "Pygmalion", kogus "Muusad ja maastikud", 2008, lk 510-511


Välislingid

[muuda]
Vikipeedias leidub artikkel