Gladiool
Gladiool (Gladiolus) on sibultaimeperekond võhumõõgaliste sugukonnast. Maailmas leidub 200-300 liiki, Eestis looduskaitsealune niidu-kuremõõk (Gladiolus imbricatus).
Proosa[muuda]
- Ikebanas ei taheta väljendada mitte värvide ja vormide ilu, vaid kasvava taime ilu, mullas asuvast juurest päikese ja taeva poole kasvamise elujõudu, kui ikebana küünitab end kujutletava valgusallika poole.
- (Seepärast peetaksegi kõige sobivamaks lilleks gladiooli, kuna ta otse silmanähtavalt pürgib ülespoole; samal ajal kui varre alumises osas õied närbuvad, avanevad tipus uued õied, näidates taime elujõudu.)
- Lena Jackson, "Päikeseratta all". Tõlkinud Anna Ydberg. LR 24/25 2003, lk 44
Luule[muuda]
peos hoidis õhetavat lillepunti
mis lilli ikka roosidena tunti
ma tulles juhuslikult siiapoole
üht naist just nägin müümas gladioole
ja ühe õie küsisin talt teile
sest ütlesite üleüleeile
et te ei tunne mitteühte lille
(siin jäi ta (käsi õieli) galantselt kummargille)
niisiis see lill siin see on gladiool
ehk on mu jaoks üks üleliigne tool
ning naine vastu võttes roosikimpu
jäi valega ja vastusega kimpu
jah oli tõsi ta ei teadnud kunas
viimati ta laual roose punas
ära tundis ta nad ometigi
gladiool ei anna roosi ligi
- Viiu Härm, "Sada salmi Margareetast" kogust "Luuletusi, lugusid ja midagi ka Margareetast" (1978), lk 116
Surm läks meelest
Surm on ära
kaugel lõuna pool
Rahus vaikses päiksekuumas
küpseb kirsimari
puhkeb gladiool
Mari Vallisoo, "Pärast suve. Tartu '82" kogus "Rändlinnud kõrvaltoas" (1983), lk 75
