Võibolla ei ole see tegelikult midagi uut. Tähendab, et me võibolla ei olegi olnud teab mis rikkad nüansitundlikkuse poolest, et peenemad ja vaevalisemalt tabatavad varjundid ongi meie kriitilisele mõttele kättesaamatuks jäänud. Võib-olla kirjanduskriitika polegi ala, kus üldse saaks ilmsiks tulla tugevam, intensiivsem varjundipeenuste taju. Imepisisused, tibatillemused, õrnemad erinevused peavad seal jääma kas märkamata või märkimata. Konteksti loomise, hinnangute andmise nõue ei luba. Siis võib seda paotumust varjata filoloogilise analüüsiga. Viimane toob aga üht-teist peenemast, kiulisemast, ebemelisemast alati ikkagi nähtavale.
Kas ma siis igatsen taga, kahetsen filoloogilise analüüsi vähenemise pärast kriitikas? Mitte seda. Nagu öeldud, keeleomane lähenemine võib nüansitundetust teinekord ka lihtsalt varjata. See, mis ebamugavust tekitab, on ikka sellesama nüansimeele enese vähenemine või soikujäämine.
Võib ju öelda, et poliitilises sfääris ei ole need alati päris arvestatavad teod, aga kirjanduskriitika ei pea ju ometi tegelema kirjaniku pihtimuslikku laadi teostele poliitilise hinnangu andmisega? Tundub, et nüansimeel algab siin kõigepealt kainest ja korrektsest eristusvõimest. Järgnema peaks juba sisulisem ja nõtkem varjundite nägemise võime.
Hasso Krull, "Nüansimeele kriis". Eesti Elu 30. märts 1992, raamatus "Katkestuse kultuur" (Vagabund 1996), lk 152-153. Nüansimeele kriisi mõistet on hiljem kasutanud nt Marek Tamm ja Aare Pilv.
