Mine sisu juurde

Vincent van Gogh

Allikas: Vikitsitaadid
Vincent van Gogh (autoportree, 1887)
"Päevalilled" (1889)

Vincent Willem van Gogh (30. märts 1853 Zundert – 29. juuli 1890) oli hollandi maalikunstnik.


  • Ma usun üha enam, et me ei peaks head Issandat süüdistama selle maailma eest, sest see on lihtsalt tema ebaõnnestunud visand. [...] See maailm on ilmselgelt kiirustades kokku keeratud ühel neist halbadest hetkedest, mil looja enam ei teadnud, mida ta teeb, kui ta oli kaotanud oma pea. [...] Üksnes meistrid võivad teha seda sorti apsakaid, mis on parimaks lohutuseks meile, sest võime loota, et ta sellesama loova käega oma vigu ka silub.
  • Je crois de plus en plus qu’il ne faut pas juger le bon Dieu sur ce monde ci car c’est une étude de lui qui est mal venue. [...] Ce monde ci est évidemment baclé à la hâte dans un de ces mauvais moments où l’auteur ne savait plus ce qu’il faisait, où il n’avait plus la tête à lui. [...] Il n’y a que les maîtres pour se tromper ainsi, voila peutêtre la meilleure consolation vu que dès lors on est en droit d’espérer voir prendre sa revanche par la même main creatrice.


  • Küpressid võluvad mind endiselt. Tahaksin teha nendega midagi samasugust nagu lõuendid päevalilledega, sest mind hämmastab, et mitte keegi ei ole neid veel teinud nii, nagu mina neid näen. See on joontelt ja proportsioonidelt kaunis nagu Egiptuse obelisk. Ja rohelisel on sedavõrd väljapaistev loomus.
    • Vincent van Gogh kirjas vend Theole

Tema kohta[muuda]

  • Ehkki teada tõsiasi on see, et van Gogh oma kõrva ära lõikas, lõi ta ennast ka nuiaga, käis igal pühapäeval mitmel jumalateenistusel, magas laudplangul, nägi veidraid religioosseid nägemusi, jõi petrooleumi ja sõi värvi. Praegu arvavad uurijad, et mõni van Goghi stilistilistest veidrustest (näiteks kiirtepärjad tänavalaternate ümber) ei pruugi sugugi olla tahtlik moonutus, vaid oli tingitud tema haigusest, või õieti tema kasutatud värvilahustite ja vaikude tekitatud mürgistusest, mis võis tema silmi sedavõrd kahjustada, et ta nägi valgusallikate ümber halosid. Patrick Trevor-Roperi järgi, kelle teoses "Maailm läbi töntside silmade" uuritakse maalikunstnike ja luuletajate nägemishäireid, olid van Goghi depressiooni võimalike põhjuste seas "ajukasvaja, süüfilis, magneesiumipuudus, oimusagaraepilepsia, digitaalisemürgistus (mida manustati epilepsia raviks ja mis võis tekitada kollase nägemise) ja glaukoom (mõnedel autoportreedel on näha laienenud parem pupill, ja van Gogh maalis tulede ümber värvilised halod)."


  • Kas sa seda tead, kust Van Gogh pärit oli, Michael?
Jaa. Hollandist. Nagu Vermeer.
Näed - ta teab tõesti palju, ütles Ellis.
Õige, ütles Dora. Hollandist. Ja värvid, mida ta seal tundma õppis, olid mulla värvid, tumedad värvid, teate küll, pruunid ja hallid. Tumerohelised. Ja valgus oli seal samasugune nagu siin, lame ja mitte kuigi inspireeriv. Ja ta kirjutas oma vennale Theole, et tahab kohutavalt lõunasse sõita - Prantsusmaale, Provence’i — et midagi teistsugust otsida, teistsugust maalimisviisi. Et paremaks kunstnikuks saada.
Mulle meeldib ette kujutada, kuidas see olla võis, kui ta Arles’is rongijaamast välja tohutult tugevasse kollasesse valgusse astus. See muutis teda. Ei saanud muutmata jätta. Kuidas see saaks kedagi muutmata jätta? (lk 39-40)
  • Ma arvan, et ta tundis end vist üksildaselt, ütles Michael.
Kogu see kõrvavärk ja tumedus.
Mina arvan ka nii, ütles Dora. Aasta oli 1888 ja ta ootas enda juurde ühte teist kunstnikku, Paul Gauguini. Öeldakse, et üsna tõenäoliselt maalis ta "Päevalilled" Gauguini toa kaunistamiseks. Tegi neist mitu varianti ka, mitte ainult selle ühe. Aga see on nii armas mõte, on ju? Mõned ütlevad, et see pole tõsi, aga mulle meeldib mõelda, et on. Et ta maalis sõpruse ja tervituse märgiks lilli. Mehed ja poisid peaksid suutma ilusaid asju teha. (lk 41)
  • Viisteist päevalille, mõni täies õies, mõni juba närtsimas. Kollane ookrini ulatuval kollasel pigmendil. Kollane savivaas, mida kaunistas üle keskkoha tõmmatud täiendvärvi sinine joon. Originaali oli maalinud üks maailma kõige üksildasemaid mehi. Aga see oli maalitud pöörases optimismi- ja tänulikkuse- ja lootusehoos. Kollase värvi transtsendentse jõu pühitsemiseks. (lk 74)


  • Paljud neist, kes uue suuna võtsid, olid pärit Pariisist. Neid ei ühendanud eeskätt väga sarnased nimed (Manet, Monet, Morisot...), vaid kirg kujutada tegelikkust täiesti subjektiivselt, nii, nagu see neile tundus. Neid hakati nimetama impressionistideks. Tõeline impressionist eksperimenteeris värvidega viisil, mis pani suvalise realisti õhku ahmima ja julgust kaotama.
Liikumine laienes ülejäänud Euroopasse ja USA-sse. Hollandis köitis see Vincent van Goghi, kes ehitas kunstilise silla järgmise suunani. Seda samal ajal, kui ta hulluks läks, endal ühe kõrva maha lõikas ja lõpuks luku taha sattus. Enne seda jõudis ta impressionistlikud motiivid maastikust ja loodusest üle kanda oma hingelistele elamustele, kus valitses selline korralagedus, et kriitikud ei teadnud, mida sellega peale hakata. Et hollandlast kunstiajaloo ajajoonel kuhugi paigutada, tuli leiutada postimpressionismi mõiste. Vincent oma isiklikku arvamust ei avaldanud. Ta oli end selleks ajaks juba ära tapnud.


Luule[muuda]

ÜKSKORD, kui Maa
on täitsa inimtühi,
(et kus need jäid, ei ole praegu teema)
kunst-saalides kunst-teosed peavad pühi.
Natüürmort näoga lahingmaali vastu,
ja rõõmustagu iga raamist-lastu
ja kestku tantsukeerd ja tantsukurv.
Üks äraeksind äralõigat Kõrv
mis kaunist muusikat ta kuulma pidi!

Välislingid[muuda]

Vikipeedias leidub artikkel