Eluvõõrus
Proosa
[muuda]- Meie, tolle vana maailma elanikud, asusime tegelikult kaunis, hästi tempereeritud ja lillelõhnadega täidetud kasvuhoones. Väljas sündis kohutavaid asju, ent meie märkasime neid vaid uduselt läbi väänkasvudesse uppunud akende ning ei lasknud end seetõttu neist häirida. Kasvuhoone soodustas aga samuti mitme hea omaduse võrsumist: siirast armastust ilu vastu, tõelist kultuuri, enesevalitsemist, mis kuulus lahutamatult heade kommete juurde, selle kõrval aga teatud eluvõõrust, abitust praktilistes asjades, mis varjas end igasuguste "äriasjade" põlastamise mantli abil. Meie individuaalses kasvuhoones tundus üks klaasiruut vanaema targa käega puhtaks küüritud olevat ning sealtkaudu võisin vaadata välja tegelikkusesse. Juba lapsena silmasin seal probleemide probleemi, rikkust ja viletsust, ehk seda, mida tollal nimetati "vaesteks inimesteks".
- Hermynia Zur Mühlen, "Lõpp ja algus", tlk Viktor Sepp, 1981, lk 11
- [A]rmusin põhjalikkusega, mida peaaegu iialgi ei õigusta objekt ise, vaid mida kutsub esile üksikute loomuste kirglik pillamisvajadus, mis ei esita omalt poolt ühtegi tingimust ning sellisena oimerdab nagu pehme roheline ussike elu laiale maanteele tugevate tallata.
- Sealjuures pole ma õppinud ei kaitsevärvi kasutama ega koorikut kasvatama ja mu ainuke võitlusdeviis on: kui, teised võitleksid ka minu eest ja jagaksid oma võidu magusaid vilju minuga! Kui nad seda teha ei taha, muutun kibedaks iseenda saamatusest ja abitusest. Heatahtlikud nimetavad niisugust olevust eluvõõraks unistajaks. (lk 27-28)
- Silvia Rannamaa, "Pahema jala päev", rmt: "Kui lapsed mõtlema hakkavad", 1971, lk 23-42
Luule
[muuda]Tehtud saab sest vanast rauast
kraana kuuliprits või traktor
aga minu silmast kasvab
(nagu lauldakse) sinilill
Kraana vaatab ülalt alla
sinilillele ja ütleb:
küll sa oled eluvõõras
Tasa itsitab sinilill
- Paul-Eerik Rummo, "Inimene pole rauast", pühendatud Kersti Merilaasile, rmt: "Ajapinde ajab" (1985), lk 154