Jaak Johanson
Jaak Johanson (15. detsember 1959 Tartu – 14. veebruar 2021 Tallinn) oli eesti näitleja ja pärimusmuusik.
Intervjuud
[muuda]- Ma mõtlen nii, et kui inimene on juba valinud sellise tee - ma ei tea, kas inimene valib kutsumuse või kutsumus valib inimese -, aga kui sa oled selles mängus n-ö avaliku elu tegelane, siis pole mõtet peitu pugeda nende asjadega, mis sinuga elus toimuvad. Ja sa ei jõua ega ka pea kõikidel tänavanurkadel sõpradele ja tuttavatele seletama, mis sinuga on.
- [Leukeemiadiagnoosist enne 60. sünnipäeva:] Mu sünnipäev on täpselt detsembri keskel ja mul oli tõsine plaan sellest kuidagi pääseda. Kui oled noorem, siis kõik ümmargused sünnipäevad on uhked ja rõõmsad. Aga kui hakkad 50-ndast üles minema, siis mis sa seal selle kartulisalatiga ikka istud. Äkki teeks midagi muud ja äkki teeks midagi kevade poole, mõtlesin? Inimene küsib ja jumal annab.
- [Leukeemiast ja keemiaravist:] Meel on väga rõõmus ja isegi raskematel aegadel tekkis ka mingi elevus selle suhtes, et mis siis edasi saab, kui ei lähe nii hästi. Mitu meest suri kõrvalvoodis ära. Ja olid palju nooremad kui mina. Endal on hea meel, sest see oli väga elulises situatsioonis surmahirmu ära proovimine. Ja ei tekkinud mingit paanikat. Lähedastel oli mingil viisil ilmselt palju raskem kui minul.
- Kui saadakse vanemaks, tulevad reljeefsemalt välja igaühe iseloomud. Igaühe sisemised suundumused ja hoiakud.
- Eesti puhul on üks keeruline asi veel see, et ikkagi on väga kihistunud see ühiskond. Kel pole väga midagi, on väga palju selliseid perekondi. Ja teisest küljest tänavapildis, üks Šveitsi sõber tuli ja ahhetas, et kõik sõidavad luksusautodega ringi ja mis te virisete.
- [Leukeemiast:] Ma kohe alguses otsustasin ära, et ma ei hakka halama ega lange enesehaletsusse. Ja seda hoiakut oli üllatavalt kerge hoida. Ma kogu aeg ootasin, millal see mats tuleb. Vahepeal oli väga valus ja kui keegi lahkub su kõrvalt voodist, kellega sa olid mitu nädalat sõbraks saanud. Et ühel hetkel see mats tuleb ja kaua sa siin õilmitsed. Siiamaani on välja kandnud. Praegu ei ole just väga mõnus periood. Olen küll üpris väsinud, aga vaim ei vaju ära.
- Jaak Johanson, intervjuu: Mihkel Kärmas, "Raske haigusega võitlev Jaak Johanson: tahaks ennast veel lauljana pildile tuua", ERR/ETV "Aasta säravaimad tähed", 24.12.2020
Tema kohta
[muuda]- Ta on rohkem kui elus. See energia ja vägi, mis temas on, see ei kao mitte kuskile. [---] See vägi lehvib siiamaani ja veel tükk aega takkajärgigi.
- Ta aitas väga tugevalt just vaimse vundamendi loomisel – kui sa midagi teed, pead sa teadma, miks sa seda teed, mis on see eesmärk ja visioon – ning Jaak on suurepärane sõnastaja.
- Ta hoolis päris asjadest ja näilisusest ei hoolinud ta absoluutselt. Seepärast talle väga läks korda, kui me tudengitena pärimusmuusika festivali ideega lagedale tulime. Temast sai selle festivali mitteametlik maskott. Ta oli alati kohal, kuskil olemas – käis oma salvestajaga ringi, laulis kuskil ja ümises kaasa.
- [T]a võis olla väga hea arvustaja. Mitte kriitik, vaid arvustaja. Ta andis kriitilist tagasisidet, aga ta oskas seda teha sellisel moel, et see oli arvustavale väga hästi mõistetav ja arvesse võetav.
- Ando Kiviberg, intervjuu: "Ando Kiviberg Jaak Johansonist: ta hoolis päris asjadest", ERR/ETV "Ringvaade", 15.02.2021
- Jaagus oli erakordne võime teha just täpselt seda – võtta südamest kinni ja viia endaga kaasa. Jaak oli nagu sild või kanal – ulatas kuulajale käe, aitas tal iseenda, aga ka me juurte ja pärimusega kontakti saada. Rahvalaulu arheoloog, laulu väe uurija ja elustaja. Oma lihtsuses ja sügavuses kõige siiram, helgem ja kaasakiskuvam loojutustaja erakordse oskusega panna hetk enda ümber peatuma ja helisema. Astudes ruumi, kus Jaak laulis ja lugusid vestis, hakkas soe – kiht kihi haaval vabastas see igapäevasest rutakast asjalikkusest ja andis võimaluse hingata.
- Jaak oli meie side me pärimusega, iidsete hõimurahvaste, kommete, lugude ja lauludega. Ta õpetas, et need traditsioonid, tavad ja tunded ei kuulu muuseumi, vaid elavad edasi. Jaak tõestas, kui võimas on laulu vägi, kui võimas on laulu sees koos viibimine. Tänu Jaagule saime sammu lähemale oma iidsele kultuurile ja olemusele, mis nagu selgus, ei olnudki kunagi kaugel, vaid alati me sees ja me seas.
