Kartulisalat

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Proosa[muuda]

  • Hans tuli pöidlaküüdiga rabadike ja tundrute vahelt. Tal olid põdrasarved õlal, seljakott seljas ja kitarr kaenlas. Seljakotis oli toit, mis ta oli kähveldanud paar päeva tagasi ühe motelli rootsi laualt. See haises.
"Uhh, kurat," ütles mees, kelle auto tal õnnestus peatada. Mees ütles seda saksa keeles. "Mis paganat teil seal seljakotis küll on?"
"See on ainult kartulisalat," ütles Hans, avas seljakoti ja viskas plastikaatkoti välja. Salat lendas ja vulksus lennul rõõmsalt käärida. Tundru rinnakud vulksusid ka. Lapi kevad ajas lilli ja pisikest rohtu kivide vahelt välja, linnud joigusid üksteisele läbipaistvas õhus.
  • Anu Kaipainen, "On neiukesel punapaela", tlk Luule Sirp, 1979, lk 14


  • Õnneks on meie toidukultuuri sedavõrd palju ebameeldivat sisse programmeeritud, et võime täiesti kindlad olla: meid ei hakka kunagi kollitama üleilmastumise peamine nuhtlus - päratud turistide massid. Parim vastumürk globaliseerumisele on Eesti köök. Võtame näiteks hapupiima. Või ehk selle rammusama tuletise - hapukoore. Paljud meist jumaldavad seda valget ollust, terved põlvkonnad lapsi on kartulisalati peal jalad alla saanud. Kõik muutub meie ümber kohutava kiirusega, kuid kartulisalat pole peaaegu üldse muutunud - nii nagu seda tehti Brežnevi ajal, tehakse ka praegu. Ja see tekitab tunde, et meie kultuur on mõne koha pealt haruldaselt jätkusuutlik. Me oleme unustanud seejuures ühe pisikese detaili. Nimelt ei ole suurem osa maailma täiskasvanud inimestest puhtgeneetilistel põhjustel võimelised lõhustama oma seedekulglas piimasuhkrut ehk laktoosi, Gala dinner'i lõpuks hakkavad ka kõige intelligentsemad inimesed koledal kombel korisema ning peeretama ja nad lahkuvad, et mitte kunagi enam tagasi tulla. Igal aastal põhjustab eesti külalislahkus loendamatul hulgal hapukooretraumasid.