Anu Kaipainen

Aune Helinä (Anu) Kaipainen (neiupõlvenimega Mustonen; 14. märts 1933, Muolaa, Soome - 29. september 2009, Helsinki) oli Soome kirjanik ja poliitik.

"On neiukesel punapaela"

Tsitaadid väljaandest: Anu Kaipainen, "On neiukesel punapaela", tlk Luule Sirp, 1979.

Annikki, Turuse tüdruk, istus paadisilla otsas ja kõigutas oma tömpe jalgu. Sügis oli tõepoolest juba niikaugel kui ta nendel laiuskraadidel ilma jäätumata võis jõuda. Kased seisid paljaks rebitult ja vettinud lehemass kattis paadisilda ja maad. Vee kool liival oli meetrilaiune. Laine loksutas plastikaatkotti vastu kaljut, nagu oleks seal inimene rippunud. Aeg-ajalt kostis metsast potsatus, kui mõni seen kukkus põlvili ja jäi sinna lamama. Muidu oli piinavalt vaikne. (lk 3)

Ja kui ta meenutas Hansu, hakkas tal jälle nii imelik ja kurb, et ta pidi käe vette kastma, kuigi selle külmus põletas kui tuli ja sealt kõndis mööda inimesi, kelle meelest käe vees leotamine oli kindlasti kõige rumalam asi, mida inimenе, eriti veel naine keset valget päeva teha võis, kui just ei olnud tegemist nõude või pesu pesemisega. (lk 3)

Asjad läksid oma rada. Läksid, nagu minema pidid. Ja enamik asju selles jumalast hüljatud kolkas näis olevat juba ette määratud ebaõnnestumisele. Nii nagu seegi automagistraal, mille nad suure raha ja vaevaga olid saanud suunata läbi kirikuküla, et see meelitaks turiste kohale jääma. Nüüd oli hoopis vastupidi, autod kihutasid läbi küla tulise jutiga, nii et tulemuseks oli vaid paar allaaetud pensionäri ja üks muu surnu. Enne magistraali rajamist oli mõni siiski veel nagu uudishimust külla põiganud, oli selle vanasse kirikusse ja poodidesse sisse astunud, kõndinud läbi saksa sõdurite surnuaia ja laplaste paganliku kalmistu, oli peatunud jõesillal ja tõmmanud kopsud täis õhku, mis oli nii läbipaistev, et lõikas haavad silmadesse. Ja mis kõige parem, otsustanud jääda küla võõrastemajja õhtuks ja ööks. (lk 3-4)

Mõttetu on nurjaminekuid oma õnnetu armastuse süüks ajada. Õnnetused langesid siia looduse poolt määratuna nagu polaaröö või lögane vihm. Ja kui midagi maksis kahetseda, siis ehk ainult seda, et oli omal ajal see paik elukohaks valitud. (lk 4)

Kirikuküla, kui ta nüüd seda nime väärt on, oli selline, nagu ta sakslaste järelt üles ehitati: viis tänavat risti ja mõned mitmekorruselised majad, millelt sõjajärgne krohv kurvalt maha pudenes. Turg, paar kooli, tööbörs ja pensioniameti piirkonnakontor, kolm panka ja mõlemad kooperatiivid. Kaubamaja seisis teistest veidi kõrgemal ja vaatas igavlevalt lõunasse, kust ta oli tulnud. Jah, ja siis oli veel kirik ja viimsepäevapühakute palvemaja, laudadega kinnilöödud seltsimaja ja jõesadam, mis varsti jäätub kinni nagu paiste löödud silm. Jõgi roomas majade vahel ja haises kuidas jõudis. Lapi romantika oli sellest tõesti kaugel. Välja arvatud see, et selge ilmaga paistis tundur ja sinna ei saanud keegi midagi parata. (lk 4)

See oli tavaline kool, just selline nagu koolid ikka, kui kuskil kõrvalises kolkas neist mööda lähed. Kaugelt kõrve peidust olid lapsed selle õuele ilmunud, sopsatanud äkki metsa pimedusest värskeina kui metsroosid, ja õpetaja oli seisnud lipuvarda juures valveseisangus põhjapõdra kaelakella kilistades. See oli õpetaja esimene järeleandmine Lapi ainulaadsusele, ja hiljem oli neid järeleandmisi veelgi lisandunud, sest õpetaja oli korralik inimene ja oli tulnud siia kõrbe puhtast headusest ning seepärast, et oli veidi lapihull. Õpetaja oli juba seminaripäevil otsustanud pühendada oma elu lapi rahva harimisele. Ja nii ta siis tallas harmooniumi, mänguriist ulgus ja kutsus, ja kõik tulid koolimajja hariduse valgusest osa saama. (lk 8)

Nii kulus aeg, kuni koolilapsed lõppesid otsa ja uusi enam ei ilmunud, isegi nõiaväel mitte, sest üle kuuekümneaastased enam ei sünnita ja nooremaid külas ei olnud. Kõik olid mujale elama asunud. Viimased viisteist koolilast sõidutati teise kooli ja õpetaja viidi lõuna poole. Naine suri kolikoormat laadides südamerabandusse. Mis sellest enam rääkida. Milline alandus. Ukse ette löödi lauad, võrkpalliväljak õuel kasvas nõgestesse ja öökull ehitas oma pesa korstnasse. (lk 9)

Nii pikk see lugu ongi, niisama sügav kui pikk, nagu öeldakse vaimustatult Inari järve kohta. (lk 9)

Külas oli nimelt valitsenud sajanditepikkune põdraluust esemete valmistamise traditsioon, kuigi ainult vähestel seda oskust veel järel oli. Või õieti mitte kellelgi, sest oskus oli ununenud, aga õpetaja oli selle vanadest eeskujudest välja urgitsenud ja huvi pärast õpetanud seda ka mõnele õpilasele, nii et praktiliselt osati. Kogu harrastus oli üks nendest õpetaja järeleandmistest Lapi ainulaadsusele, sest ta märkas, et põdrasarv istus tundrapoisil käes paremini kui puu või raud, mida seminaris soovitati. Mõned siiski ütlesid hiljem, et see oli täiesti vale arvestus: lapi poistes ei tohtinud õhutada rahvusliku romantika ebapraktilist sädet, vaid neile tuli õpetada oskusi samuti kui teistele, teha neid teistesarnaseks. Igal juhul mõned neist õppisidki lõpuks luust ehete tegemise selgeks, teatud mõttes oma esiisade oskuse, mille mõned esiisad olid vahepeal küll unustanud, kuid mille õpetaja lastele siis nagu tagasi andis. (lk 10)

Õpetaja Turunen oli omal ajal nainud saami naise, nii et Annikkis oli pooleldi lapi verd. Annikki oli lüheldane ja veidi jässakas. Tal olid pigimustad juuksed, mis ulatusid otsaesisel kulmudeni, nii et nägu paistis pigem lai kui pikk. Jalad olid tugevad ja kõveravõitu. Kuid silmad olid kõige ilusam osa temas: need liigahtasid kavalalt kõrgete põsesarnade kohal nagu kaks lindu. Keegi oli neid laanenäärideks nimetanud, mõeldes seda uudishimulikku lapi lindu, kes tuleb lõkketule äärde, haarab maiuspala ja kaob tagasi padrikusse. Nii tulid ka need silmad põskede pealt jultunult vaatama ja vahtisid järeleandmatult, nagu olukorda hinnates, kuid taltsaks ei saanud neid mingil viisil. (lk 11)

Ta oli neljakümne viie aastane ja oma ea kohta üsna hästi säilinud; kui just ei pööranud tähelepanu kalduvusele tüseneda. Paar kilo alla võtta oleks talle arvatavasti kasuks tulnud, aga ta sõi nagu hobune ja peale selle jõi meelsasti õlut. Kõige parem nägi ta välja õhtul hilja, õllekruus ja rasvast tilkuv tikuvorst peos, siis võis teda näha täies hiilguses ja seda ta teadis ise ka. Ja kui kaup ei tahtnud vedu võtta, küttis Annikki sauna kuumaks ja läks sinna koos läbirääkijaga vihtlema. Ütleme siin ausalt ja ilustamata: Annikki harrastas tõepoolest segasaunas käimist. Sellest oli lugu olnud paaris välismaa ajakirjaski. Võõrad küürutasid ihualasti, Annikki ise vehkis, linane hõlst seljas. Seda tegi ta arvatavasti selleks, et panna kunded abitusse olukorda ja tegema mida tahes, või siis oli tal endal mõni sünnimärk varjata. (lk 11)

Maja jättis mulje jõukast külast, ja sellest ei olnud taevapärast küll põhjust kõnelda. Varem oli vaid tarvitsenud viia võõras kooli alandatud olukorda vaatama, ja soojas kaastundes võis kindel olla. Nüüd hakkasid teiste valdade inimesed ja eriti kirikuküla rahvas kõnelema kadedal toonil külast, kuhu oli tehtud vabrik. (lk 12)

Peale selle oli Annikki nende maitse jaoks liiga toimekas. Ta kõõlus terved päevad õuel ja töökojas tüütuna nagu linavästrik, oli hommikul esimesena saadetisi vastu võtmas ja õhtul viimasena kontoris, pliiats peos. Ta ei paistnud kunagi väsinud, müristas mis ta müristas, kuid leppis samas, jaksas unenägusid seletada, vaikida omadest asjadest, just nii, et tal paistis lausa pagana hästi minevat. Ja sellist asja inimesed üldiselt ei talu. Nad ei talu ka seda, kui nad ei saa mõnest ligimesest selget pilti. Aga keegi ei öelnud seda valjusti välja. Oma meeles nad vaid soovisid, et midagi juhtuks. Ja kui siis tuli Hans ja majja elama asus, siis nad teadsid, oi, kui hästi nad seda teadsid, et siin see õnnetus nüüd tuligi. (lk 12-13)

Maa oli inimkätest puutumata, karge, avar nagu põdranahk. (lk 15)

Oli õnn, et ta isa oli juhtunud oma maise teekonna lõpetama just Soome Lapis ja et tal oli tulnud pähe minna isa viimast ümbrust vaatama. See oli tõesti kena. Oli kevad, seljakotis oli tükike soolasiiga ja kuskil, ükskõik kus ootas ojakallas teda öömajale. Ojakallas ja neetud putukad: meelsamini oleks ta nelja seina vahel maganud. (lk 15)

"Kurat," ütles isa.

Kohutav, kuidas need mehed siin vannuvad. Romaani ei saaks ühtki puhast lehekülge. (lk 17)

Pööning kõlbab suveks küll, sügisel peaks alumise korruse võimalused läbi uurima, kui nõbu juhtub talve tulekut välja kannatama. Vähesed lõunast tulnud pidasid vastu, selles oli Annikkil kogemusi. Ta tundis oma nõbu kui saamatut inimest, kes ei olnud elu jooksul muud teinud kui selle mainitud tütre. Ausalt öeldes ei oleks Annikki praegu tahtnud siia niisuguseid, keda peab kogu aeg passima, aga mis ta sai suguluse veresidemetele parata. (lk 17)

Annikki kaalus luupuru üle ja tõstis korvid kärusse. Kui seda oleks söandanud potentsiravimiks müüa, oleks kiiresti rikkaks saanud, Jaapani turistid küsisid seda mõnikord, aga tema oli jäätmed tasuta andnud. Ainult ühe karu riistaluu oli ta raha eest müünud ja sellegi ühele riikliku garantiiameti teenistujale ja viimases hädas. (lk 17-18)

Simo Taalo tuli autost välja, sirutas õuel oma pikki jalgu ja pöördus tundru õhku sõõrmetesse tõmbama. Ta armastas Lapimaad. Ta armastas seda nagu oma südant või salajast lemmiklindu, ja oma nimeks oli ta Dahlbergi asemele võtnud Taalo, kes oli vana laplaste jumal. Pealegi oli ta andnud oma kõigile kolmele lapsele lapi eesnimed, nii et neid sellepärast hoovi peal pilgati. Need olid Oula, Maleena ja Pieras-Piera. Armastuse Lapimaa vastu oli Simo Taalo saanud soome keele magistriks õppides. Ülikoolis oli ta juhtunud valima kaugemaks sugulaskeeleks lapi keele häälikuloo ja teinud nendesse paikkondadesse isegi ekspeditsiooni, ja pärast seda ei suutnud ta ühtki puhkust veeta lahus põhjalast. Nendel retkedel oli ta kohanud ka endist noorpõlvesõpra Annikki Turust, nii et neid köitis peale ametiasjade ka üsna tugev sõprus. Ja nüüd seisis Simo Taalo jälle Annikki mälestusväärsel õuel ja otsis pilguga kuivanud põlismändi, mille ladvas oli möödunud aastal olnud kalakotka pesa. "Kas TEMA on juba tulnud?" küsis Simo Taalo.

"Nõbu Elli Palonen?"

"Ei, kalakotkas." (lk 19)

Simo Taalo istus tünnistmele ja pühkis higi. Ta tundis ennast tõepoolest nõrgana selle kohutava naise ees, kes oskas teda alati millegagi üllatada, salakavalalt ja kuidas kunagi. Mõni aasta tagasi oli siin vana kooliklass kaupluseks sisustatud: liblikad, liblikad, sadade kaupa eri värvi liblikaid, siniseid, kollaseid, vikerkaarevärvilisi, musti. Ja ehted nende vahel paelte otsas, nagu oleksid need kõik lennanud. Mida paganat liblikad siin Lapi südamaal tegid? Kalakotkast sai ta veel kuidagi aru ja samuti luikedest: kalakotkaid võis veel kuskil olla ja miks siis mitte siin, kus nad said veel kuidagi rahus pesitseda. Aga Annikki oli kuidagi nagu ka selle oma rekvisiidiks omastanud. Mitte keegi lõunas ei uskunud, et Simo Taalo mingi tuttava maja läheduses pesitses kalakotkas, ja veel sisemaal. "Neid ei ole mujal kui suurte järvede kaldal," ütlesid sõbrad. "See on mingi muu lind. Ega sa ei aja ronga või varesega segi?" "Ei, see on päris tõeline kalakotkas," oli Simo Taalo vastu ajanud. "Ma olen seda oma silmaga näinud." "Selle naise jutud," naersid sõbrad. "Ja kõik muu kah, mis sa temast oled kõnelnud. Sina muudkui usud kõike, mis ta ütleb, ja siis sa usud, et oled ka ise näinud." Aga Simo Taalo oli näinud seda oma silmaga, aastate jooksul, ja iga kord oli siin midagi uut, viimati see täiesti naeruväärne nahaosakond. Annikki oli lihtsalt paugupealt selle asutanud, kui üks kingsepp oli käinud tööd mangumas. Kuidas nii kõva naine võis nii pehme olla. Kuidas nii tark naine võis nii mõtlematu olla. Nüüdki oli siin nahka näha, oli kotte, vöösid ja mütse, igasugu värki nagu muiste valjapoes. Oli valjaidki, mudilastele, õnneks siiski liblikaid ei olnud enam. (lk 21)

Ka Simo oli noorpõlves maalinud, rohkemgi kui ajaviiteks, aga siis oli tulnud töö ja perekond, olid tulnud kohustused ja neid tuli üha juurde. Lõunas oli neid kogu mägi peale veeremas. Teraapiat oleks temalgi vaja läinud, teraapiat ja puhkust. Mõni nädal puhkust, kasvõi mõni päev, et oleks saanud vait olla, kõndida, puhata ja maalida. Aga see oli saavutamatu unelm, ta teadis seda. Naine oli kolmanda lapse ajal koju jäänud. Ei nende ametnikupalkadega naljalt Lapis puhata, vähemalt mitte perega ega hotellides. Ja telgiga õiendada ei saaks ta laste pärast. (lk 22)

"Suvi," ütles sakslane. Ta oli selle sõna juba soome keeles ära õppinud. Ta oli õppinud selle restorani tüdrukutelt, kes kõnelesid lakkamatult oma suvepuhkustest.

"Suvi," ütles Annikki soome keeles, ja ta hääl oli äkki väga soe. Ta seisis keset tuba, ja luust ehted kiikusid matilt helkides ümber ta pea, selle öömustade salkude ja lahu, mis jagas juuksed kahele poole pead. "Lapi suvi, Lapi suveöö, suveöö päike,» õpetas ta sakslasele.

"Lapi suvi, Lapi suveöö, suveöö päike," kordas Hans.

"Hull," ütles Simo Taalo. (lk 25)

Kevadtulvad olid rebinud kallastelt suuri maatükke, lepikut oli vees, alati ei teadnudki, mis oli jõgi ja mis maa. (lk 28)

"Nüüd, poisid, klaas karujooki."

See oli ehtne kolm korda läbi aetud viin. Annikki oli saanud selle külakostiks ühelt kõrve elanikult, kes oli käinud oma pojale tööd küsimas. Tööd ei olnud, selle asemel oli Annikkil õnnestunud vanamehele ta unenägu ära seletada. Unes oli olnud nagu allikas ja selles aare, üks laegas lätte sügavuses. Kui vanamehe sõrmed olid püüdnud laekast aardeid kätte saada, olid need äkki muutunud plastm asskuulideks ja vupsanud pinnale õõtsuma. "Vist nagu lotokuulid?" oli Annikki ära arvanud. "Kas mängisid ka suure raha eest?" "Nii jah," oli taat naerda kokutanud, rõõmsaks muutunud ja otsinud seljakotist Annikkile pudeli. Märjuke oli selles kirgas ja hõbehelgine, otsekui kõrve põhjatust allikast pärit ja solksas külmana kurgust alla, soojendades minnes südant ja magu. Annikki oli seda mõnikord murede käes ärkvel olles klaasitäie nähvanud. Siis oli lagi avardunud pimestavalt suureks, paisunud kaareks kui pingutatud linnutee ja kõrvus oli kumisenud kummalisi helisid. (lk 28)

Hans mõtles oma isale, kelle luud lagunesid kuskil rabaaugus või olid juba ammu muutunud Lapi karmiks mullaks, mis kasvatab varbu. Ta isegi ei mäletanud, mis nägu ta isa oli. Dresdeni pommitamisel tema kõrval pihta saanud väikese tüdruku nägu tõusis isa näo peale, kui ta püüdis seda mõttes ette kujutada. Kummaline, et ta mäletas sõda sel kombel: ikka ainult, nagu oleks see olnud verine nägu, isa nägu või selle tüdruku nägu, kes kuidagi oli jäänud talle sõja võrdkujuks. (lk 29)

Annikki mõtles, mida nad möödunud ööl Simo Taalo olid kõnelnud, alguses kui sõbrad omavahel, siis viisakalt ja jahedalt ja üha ametlikumalt, kuni Simo oli lõpuks muutunud justkui riigivõimuks jp hakanud seda tema eest kaitsma. Mida ta, õnnetu, õieti taotles? Investeerida väiketööstust mittetasuvasse kohta. Anda isegi vanadele inimestele tööd. Püüda elustada surevat traditsiooni. Viia ellu oma ebamäärast ilumõistet, kavandades ebamoodsaid ehteid. Valmistada neid käsitööna ja kallilt, selle asemel et panna mehed masinal turistidele odavaid suveniire vorpima.

"Aga," nagu Simo Taalo oli möödunud ööl mitu korda rõhutanud, "viga ei ole selles, et sina kavandad rahvuslikke ehteid, mida inimesed selle rahva hulgast valmistavad. Viga ei ole ka selles, et sa püüad vabrikut luua. Sinu tõeline viga on püüda neid kahte ühendada. Miks, pagana päralt, pead sa asutama oma rahvusliku kunsti tootmise just Lapimaa armetusse kolkasse."

"Sellepärast," oli Annikki öelnud, "et ehete tegijad elavad siin, see oskus on siin veel säilinud, neid inimesi ei või küüditada lõunasse ja peale selle on see nende vana kultuur."

"Aga kas tasub küünte ja hammastega mingit väljasurevat kultuuri elus hoida?"

"Ma ei mõista sind, Simo. Vanasti, kui sa veel etnograafiat õppisid, läksid sa iga vana eseme ees elevile. Nüüd oled sa ihu ja hingega vastu minu tegevusele nende heaks. Millest see tuleb?"

Simo Taalo ei osanud kohe vastata, vaid jäi ka ise mõtlema muudatuse üle, mis oli temas toimunud pärast innukaid viiekümnendaid aastaid. "Inimene muutub," vastas Simo siis. "Ma pean nüüd oma rahafondi esindama. Ma pean selle seisukohalt mõtlema."

"Sina istud rahahunniku otsas," alustas Annikki aeglaselt ja kaalutlevalt. "Sinu ülesandeks on jagada seda arengupiirkondadele töö andmiseks. Eks ole? Minul on käputäis töötajaid, kes on kogu elu selles arengupiirkonnas elanud ja on kindlalt paikkondlik objekt. Miks sa ei võiks soovitada minule raha anda?"

"Mina soovitan ainult perspektiivsetele ettevõtetele," ütles Simo Taalo. "Ei maksa tassida vett kaevu, kus see ei seisa. Kui sa nüüd raha saaksid, läheks see praegu puhtalt maksudeks."

"Mis nad siis ajavad sinnamaale...?"

"...puhtalt maksudeks, ja tuleval aastal tahad juba kaks korda rohkem. Pane oma äri tulu tooma. Praegusel kujul on see lihtsalt rahvuslik romantika." (lk 32-33)

"Kui kellelgi torkab pähe mõte asutada vabrik siia neetud kõrbe, siis ei ole keegi kohustatud seda hullu ettevõtmist toetama. Kuhu me jõuaksime, kui kõik nii teeksid. Kui mina näiteks järsku kavatseksin siia jääda. Istuksin tundru jalamile ja nõuaksin, et mind hakataks siin ülal pidama."

"Peaks ju olema õigus elukohta valida."

"Ma ju ütlesin äsja, et kui ma valiksin selle koha."

"Sind ei ole keegi siia kutsunud."

"Kas sind on siis kutsutud?"

Annikki oli veidi aega vait. "On," ütles ta siis. "Iga puu ja kivi. Iga silmapaar kooli aia taga. Iga vastutulija teel..."

"Ära kisa ja sentimentaalitse."

"Ma ei kisa."

"Kisad kui hädapasun. Naised on just sellised. Nendega ei tohiks äriasjadest rääkida. Nad hakkavad kohe kisama ja karjuma.»

"Ma ei kisa," ütles Annikki aeglaselt ja rahulikult, käsi rusikasse pigistades, nii et küüned lõikusid peopessa. "Ja ma ei palu abi."

"Tee siin siis sellist kraami, et see ennast ära tasub. Turistide kraami, odavat, saad sa aru?"

"Seda tuleb lõunast küllalt. Plastmassist luuesemeid "Made in Hongkong"."

"Või siis loo seda oma kunsti täiesti teisel alusel."

"Ma tahaksin inimeste maitset kasvatada."

"Ära sega seda äriasjadesse. See primitiivne kultuur..."

"Miks peaks põhjamaa kultuur primitiivne olema?"

"Simo Taalo oli vait.

"Ära mõõda seda kultuuri enda oma järgi," ütles Annikki. Temas hakkas jälle keema. (lk 33)

Öeldi, et nende piirkondade probleemid lahendatakse alles siis, kui noortele on väljaõpe antud ja nad mujale suunatud ning vanad ära surnud. See oli küll tarmukas plaan, küllalt perspektiivikas poliitika, aga kuidagi jõhker. Ja miks nii suur ja kaunis rõõm nagu Lapimaa pidi rajanema rüüstamisel?

Me ei tohi siinkohal kasutada sõna "rüüstamine", oli maahärra öelnud.

Kuid Lapimaad oli alati rüüstatud, muud polnud selle kohta öelda.

Seda olid rüüstanud venelased idast ja rootslased läänest, norralased põhjast ja soomlased lõunast. Lapi metsad olid maha raiutud ja jäetud hooldamata, selle kosed olid tammitatud, naturaalmajapidamine ja loomulik elatusstruktuur sassi aetud, rauamaak viidud töötlemiseks mujale, inimesed hädaabitöödele lõunasse. Ja Lapi elanikust polnud enam vastuhakkajat. Ei tõmbunud ta sissiks põõsa taha nagu vanasti vaenuvenelaste ajal, ei suutnud ära petta maksunõudjat nagu omal ajal Rootsi õukonda, kes nõudis kärpe, oravaid, põdranahka. Vaatas vaid alandlikult pealt, kui ametnik, ühiskonnategelane, puhkaja või koguni riik ostis võileivahinna eest võlgadesse jäänutelt, töötutelt ja raukadelt nende maa, metsa ja kodu. Ei olnud laplasest enam ülesehitajat nagu sakslaste suitseva sõja järel, hea, kui jõudis konservipurgidki nõmmelt ära korjata. (lk 37)

Muuseumilaplased.

Selle nimetusega oli üks ajakiri lansseerinud oma lugu tundruelanikest. Alamõõdulised, primitiivsed muuseumilaplased, liigutav vähemus, kelle heaks just seepärast ei tehtudki midagi.

Ja saami keel.

Muuseumikeel, mida nad tundrute tuules üksteisele sosistasid. (lk 37)