Rahvusromantism

• Eesti rahvusromantilise ajalookäsituse juured on möödunud sajandis, kus rahvusliku ärkamisega kaasnes soov leida muukeelsetele isandatele allutatud ja praktiliselt kirjaliku ajaloota soomlastele ja eestlastele väärikas ajalugu koos suurte sugulastega, kelleks said siis põhiliselt altai rahvad kaugel idas. Meie väidetava idastrände teed markeerisid seega meie idapoolsed, "teel mahajäänud" keelesugulased. Idastrände ideele sekundeeris uurali keelepuu väljamõtlemine, mille tüvi oli muidugi idas. (lk 2024)
  • Ago Künnap, "Maakaart maskis: Taas uurali asjust" Akadeemia 10/1996, lk 2019-2028

• Rahvuste ja seejärel rahvusriikide tekkides eelmisel sajandil ning käesoleva sajandi algupoolel loodi rahvusluse aluseks müüte nende rahvuste suurest minevikust. See ei tohtinud olla kehvem kui tuntud suurrahvastel või antiikeeskujudel – muinaskreeklastel ja roomlastel. Soomlased ja eestlased leidsid endale XIX sajandil uurali, s.t. soome-ugri ja samojeedi sugulastele lisaks suured ja uhked sugulased nn. altai rahvastes, kes elavad peamiselt Aasias. Tunneme seda ennekõike Matias Aleksanteri Castréni ja Ferdinand Johann Wiedemanni propageeritud uurali-altai teooriana. Nii oli midagi vastu panna indoeuroopakeelsete naabrite vägevale suguvõsale. Eesti müüdiloomingu uus puhang tekkis hiljutistel aastakümnetel. Kui müüt kord juba etendas olulist osa rahvuse konsolideerumisel ja rahvusriigi rajamisel, siis uutel rusuvatel võõrvõimu aastatel ilmselt oligi taas vajadus müütide toe järele. Kuid milleks oleks vaja sajanditagust müüti või tema uuemaid arendusi tänapäeva Eestis? Mida see meile annab?
  • Ago Künnap, "Eesti loodus, elanikud ja keel" Eesti Loodus, 5/1998

• 1500. aasta eelse eesti keele ainukese mõeldava säilinud näitena tuleb arvesse küll 19. ja 20. sajandil dokumenteeritud eesti regivärsiline rahvalaul, mille värsimõõt ja muu vormisund on võinud säilitada varasema perioodi keelendeid. Samal ajal on pikemata selge, et see rahvalaul pole (mitte ainult) keele külmkamber, vaid on (ka) pseudoarhailisust tootev mehhanism. On ju rahvalaul ühtaegu nii ennast säilitav kui ka ennast taastootev nähtus. Taastamisprotsessid on aga suhteliselt nõrgalt uuritud, sest olulisemaks on peetud külmkambriefekti. Igatahes pole eesti regivärss kriitikaväline keeleajalooline tunnismees, vaid asi on tunduvalt keerulisem.
  • Ago Künnap, "Kas eesti regivärss pakub puuduvaid andmeid eesti keelest enne aastat 1500?" Folklore, 2000

• Rüütli uurijategevust on motiveerinud eestlasi ja soome-ugri rahvaid ühendav ideoloogia. Mõtlen siin ideoloogia all ideede kompleksi, mis toetab mingi rühma edukat toimimist, jätkusuutlikkust ja kujundab nende väärtusi. Rahvamuusikasektori loomise peatükis on see töösuund sõnastatud programmilisena: "Meie töövaldkondadeks on olnud eesti ja teiste soome-ugri rahvaste rahvamuusika kogumine, uurimine, publitseerimine ja p r o p a g e e r i m i n e" (lk 84, minu sõrendus – T. S.).

1970.–1980. aastatel kujunes soomeugri keeleteaduse kõrvale hõimuromantism, mis mõjutas eesti vaimuinimeste tegevust. Soome-ugri keelepuu taustal tegevust alustanud Ingrid Rüütli sooviks on olnud luua sarnane viisipuu ehk "rekonstrueerida pilt soome-ugri rahvaste muusika ühistest ja erinevatest elementidest ja arenguteedest" (lk 7). Viisipuu idee oli tollal ilmselt õhus, näiteks Lennart Mere filmis "Linnutee tuuled" (1977) kõrvutatakse soome-ugri rahvaste muusikat.

• Taive Särg, "Ingrid Rüütel hooldamas regiviiside tihnikut: emantsipatsioon eestipäraselt" Keel ja Kirjandus 12/2011, lk 938–942 (raamatu "Muutudes endaks jääda" arvustus)

• Nii ei ole ka fennougristi ülesanne levitada vaid nn. puhast teaduslikku informatsiooni. See ei tohi olla pelk faktidekogum, vaid peab olema teatud ideoloogia poolt läbimõtestatud informatsioon, mis kujundab kogu rahva maailmavaadet.
  • Tõnu Seilenthal, "Fennougristika ja panfennougrism", "Hõimusidemed", 1997