Helen Sildna

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Helen Sildna, 2018.
Foto: Kertin Vasser.

Helen Sildna (sündinud 2. novembril 1978) on eesti kontserdikorraldaja.


Intervjuud[muuda]

  • Muusikavaldkond oli üks esimesi, mille toimimine ja ärimudelid muutusid digitaalse ülemineku tõttu. Kõigepealt tuli CD ja lükkas troonilt vinüülid, sellest tekkis uut tüüpi ärimudel muusika levitamiseks. Järgmiseks asendus CD failijagamisega, probleemiks sai piraatlus. Nüüd oleme jõudnud voogedastusajastusse: voogedastus­teenuse kasutaja saab muusikat ainult laenata, mitte päriseks osta. See on toonud suure muutuse – oleme jõudnud kasutajakesksesse maailma. Kui valdkondade arendajatena oleme harjunud mõtlema loojakeskselt või väärtuse arendaja keskselt, siis tehnoloogia on sundinud meid mõtlema hoopis teistmoodi. Tänapäeva kasutaja on harjunud, et saab kõik näpuvajutusega kätte sel hetkel, kui tema seda soovib.
  • Uus kasutajakeskne maailm toob kaasa suure mõttemuutuse. Sellistele väikestele turgudele nagu Eesti annab see teoreetiliselt parema võimaluse olla osa üleilmsest kultuuriloomest, uks on n-ö rohkem avatud, et ka Eestis loodu pääseks rahvusvahelises kultuurielus mõjule. Aga konkurents digimaastikul on tihedam kui kunagi varem ja turg on killustunud. Muusikas ei teki enam rahvusvahelisi megastaare, kes püsivad tipus aastakümneid.
  • Küllap see on müüt, et kasutaja tahab iga päev valida kõigi maailma valikute seast. Kasutaja tahab aina rohkem hästi kureeritud sisu ja tuleb rohkem rääkida sellest, mis väärtuse lisab sinna kultuuri­organisatsioon ja spetsialisti vaade. Tehisintellekti kureeritud maailm taastoodab eelkõige iseenda mulli. Oleme jõudmas ajastusse, kus kõik on saadaval, aga väärtus tekib seal, kus tõuseb esile kvaliteetne hästi kureeritud sisu.
  • Eesti maine põhineb praegu suuresti digiedulool, aga millegipärast ei ole kultuur suutnud tehnoloogiasektoriga suhestuda ega kasutada seda kompetentsi, mis on meil enam-vähem naaberkontorites käeulatuses.
  • Põhiküsimus ongi, millises olukorras saab innovatsioon üldse toimuda. Innovatsioon ja uued formaadid on ju alati plaanivälised. Kui asutuste ja ametnike tööaeg on – eriti kriisi ajal – olemasolevate protsesside haldamisega üle kuhjatud ja kui keegi ei ole reserveerinud kas või 20% lisaaega uut tüüpi ülesandepüstitusele või protsessidele, uutmoodi tiimide ja partnerite kaasamisele, siis iseenesest innovatsiooni või digipööret ei tule. Kõik hakkab pihta otsusest ja prioriteedist. Kui tahta oma organisatsioonis või kultuuriministeeriumi haldusalas uuendusi, siis peaks reserveerima näiteks 20% ajast, aga ka ressursist selle tarvis. Muutus tuleb, kui sellele aega ja tähelepanu pühendada. Kui seda ei tee, ei juhtu kindlasti midagi. Juhusele loota ei maksa.
  • Digimaailm pakub tohutu võimaluse oma publikut tundma õppida, aga meie oskused analüüsitud andmete kaudu publikuni jõuda on väga puudulikud. Kõikidel kultuuriorganisatsioonidel on oma uudiskirjad või kanalid, mille kaudu publikuga suhelda. See on tohutu ressurss, sest kultuuribrändide või -asutuste eripära on, et meil on kohati üsna lojaalsed külastajagrupid. Seega, meie käsutuses on tohutu võimalus oma kliente ja publikut palju paremini tundma õppida. Niisugune info on väärtus, mis aitab meil ka uut tüüpi sponsorkoostööni jõuda, sest mõnel tootel või teenusel on palju raskem ustavaid fänne või jälgijaid koguda kui kultuuribrändil.
  • Aga peaksime aru saama, et digikultuur ei pea olema a priori tasuta. Jah, see peab olema kõigile ühiskonnagruppidele kättesaadav, aga peame ka kaitsma oma asutusi ja loojaid. See on valus teema, sest voog­edastusteenustega tekkis tohutu vaakum: autoriteni ei jõudnud tulud enam sellisel viisil, nagu oldi harjunud. Avaõigusliku raha ülesanne ei ole vaid teha kõik tasuta kättesaadavaks, sest see rikub meie turu ära, erategijad ja autorid ei saa teistest allikatest enam oma töö eest õiglast tasu.
  • Aina rohkem tundub, et kaks ühes lahendus – tavaline lava ja set-up – ei ole uus väärtus digiplatvormil. Et see kogemus midagi erilist pakuks, peaks see olema üles ehitatud hoopis teistsuguse kunstilise kontseptsiooniga. Ma ei tea, kas tuleks lisada liitreaalsust ja teatrivaldkonna kompetentsi, aga kuidagi tuleks luua visuaalne keskkond, nii et see pakuks ekraanilt vaadates midagi uut. Päris live-kogemus, kus sa istud saalis ja kuuled iga pillimängija hingetõmbeid, on just sellisena unikaalne. Nende salvestuste kvaliteet on tohutult oluline, aga oleks vaja välja töötada ka täiesti uued digitaalsed esitusvormid, mis mängivad juba teistele meeltele.
  • Mitmed tehnoloogiaettevõtted, kes on tahtnud muusikavaldkonnaga koos ühisettevõtmisi luua, on samuti põrganud selle vastu. Nad ütlevad, et kuulge, teie autorikaitsemehhanismid on liiga keerulised. Selleks et saada viieminutilise loo kasutamise kokkulepe, tuleb maksta teatud tasud ja asuda keerulistesse läbirääkimistesse kuni viie organisatsiooniga. Lihtsam on sellega mitte tegeleda. Lihtsam on osta sobiv loojupp online-kataloogist.
  • Digimaastik on kaasa toonud ka teatava demokratiseerumise või suurtest ettevõtetest sõltumatuse kihi. Nende autoritega, kes on oma õigused lepingutega sidunud, ongi mängureeglid juba paigas. Tänapäeva uutel loojatel on võimalus oma õigused loovutada hoopis teisel viisil või jätta õigused endale, kuigi sel juhul peab tal olema väga võimekas tugistruktuur. Õiguste omanikul lasub enamasti ka kohustus neid õigusi autori kasuks aktiivselt esindada ehk müüa. Ükski lugu ei müü end ise ka siis, kui on digitaalselt kättesaadav. Piltlikult öeldes on aga nüüdsest võimalik midagi teistmoodi teha. Keerulisem on ajalugu ümber kirjutada.
  • Me ei ela enam ühte formaati pidi töötavas korrastatud maailmas, kus kõik allub ühele reeglipärale. Mainisin enne muusikatööstuse murrangulisi muutusi, aga tegelikult on need formaadid või kihid ka praegu osaliselt alles. Mõni muusik müüb ainult vinüüle ja on leidnud publiku, kes vajab täpselt seda. Kuskil on kontserdiorganisatsioon, kes ei tee põhimõtteliselt kunagi ühtegi digitaalset kontserti, sest ta armastab live-kogemust, ja see on ka okei. See mitmekesine maailm ongi ilus.
  • Kui nüüd Euroopa fondidest oleks võimalik digipöörde jaoks raha taotleda, siis see ei tähenda, et kõik peavad minema sellele rajale. Aga oleks hea, kui riik soodustaks seda, et võiksime olla pädevad kõikidel tasanditel, ja eks siis igaüks otsustab, mis tema kunstilisele väljundile sobib ja mis teda inspireerib. Meie kultuuriruum on rikkam, kui on neid, kes jäävad analoogi juurde, ja neid, kes teevad midagi täiesti pöördelist digikunstis.


  • Ma mäletan seda hetke, kui ma emale ja isale teatasin tähtsalt, et maailm ei vaja ühte keskpärast klaverimängijat veel lisaks ja nii ma otsustasin pigem oma energia panna sellesse, mis jääb pigem lava taha.
  • Mind ei huvita ühekordsed projektid. Absoluutselt mitte. Mind huvitab mõtestatud protsess ja kui need ühekordsed projektid – nagu näiteks festival kord aastas – on liigendatud mingisuguseks mõtestatud protsessiks, siis nad on kohe huvitavad.
  • Vahel nooredki tulevad ja kandideerivad, tahavad festivali tiimis olla, sest nad kujutavad ette, et see on selline showbusiness ja rock'n'roll, staaridega pidutsemine... Aga tegelikult ütleme nii, et kui aastas on 12 kuud ja sa võib olla 12 kuud töötadki selle nimel, et üks suur sõu püsti panna, siis seda klaasi kokku löömist on sellest 15 minutit ja ülejäänud aeg on palju tööd.
  • Nii palju, kui sul on positiivsust ja tunnustust, siis sama palju tuleb ka negatiivsust ja kriitikat.


  • Tallinn Music Week muusikute eest lepinguid ei sõlmi, me saame suurendada vaid selle tõenäosust ja viia inimesi kokku. Sealt edasi on see juba artistide endi professionaalsuse küsimus. [---] Eesmärk on, et iga artist läheks festivalilt ära soovitud tulemusega. Tunnetuslikult vast 20 protsenti saab käegakatsutava kasu sellest, teistel võib-olla tuleb see alles mitme aasta pärast.
  • Kui 2009 hakkasime artistide sooviavaldusi koguma, olid neil sageli sõbra poolt telefoniga tehtud pildid, mingit tutvustavat juttu polnudki. Ettevalmistustase ja oskus end presenteerida, et teised ka saavad aru, millega tegemist, on väga tugevalt tõusnud. Alul oli ka pisut seda maitset juures, et me oleme ju kunstnikud, me ei turunda ennast. Sellest krambist on nüüdseks üle saadud. Ka kultuurivaldkonnas tuleb kommunikatsioonis olla väga nutikas, meeldib või ei.
  • Talente on nii palju ja konkurents nii tihe, et kõiki unistusi suuremast karjäärist polegi võimalik täita. Võti on süsteemne, järjepidev töö. Selliseid imesid - nagu väljastpoolt võiks tunduda, et avastati üleöö - neid reeglina ei toimu. Avastuse taustal on olnud ikka mitu aastat tihedat töötegemist.


Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo.svg
Vikipeedias leidub artikkel