Lauri Pilter

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Lauri Pilter (pseudonüüm Larats Pilter; sündinud 15. oktoobril 1971 Tallinnas) on eesti kirjandusteadlane, tõlkija ja kirjanik.

"Laikmaa välu"[muuda]

Lauri Pilter, "Laikmaa välu", 2021.


Minu elu on naadiürt.
Kunagi üles katkutud, praegu tervistav, hoolega hoitav,
võib-olla justkui herbaariumi lehel, võib-olla hakituna purgis,
kunagi närtsiv, pudenev, roiskuv.
Igal suvel õitseb valeva merena minusuguseid,
igal suvel niidetakse minusuguseid loogu.

  • "Naadisalm", lk 5


Naat õitseb. Aga mina ei tea seda.
Ma pean seda raudrohuks.
Maakodu heinamaal ja Karlova aias naat õitseb.
Minu raamatu toimetaja Tallinnast imestab.
Tema ja ta töökaaslaste teada naat ei õitsegi.
Ema pakub mu luuleraamatule pealkirjaks "Naat õitseb".
Mulle seostub raudrohi põlvepikkusena nähtud
Pelguranna raudteeületuskohaga
ja ma panen oma raamatule pealkirjaks
"Raudrohu maa".

  • "*Naat õitseb...", lk 9


Jahimehed lumes
rõskel küünlakuul
lobjakasel nõlval
pilvealuses kumas
möödumas kütjatest
kollete tossus
teemärgiks
täiskriibitud liuväli
orupõhjast läbi
vaatama Danaëd

  • "Veebruar 1985", lk 15


VEPSA ROHELINE, LÕUNA-UISTI ROHELINE LIPP,
männi ladvavõrad kõikumas mahlakas sügistuules
rabiseval õhtul rannal,
torkiv kallistus minu ümber - jäi
nägemata Rembrandti ehtne Danaë
ja nüüd vajaksin tema jäänuste
vaatluseks viisat - mind te siit
seiskunud kolgaidüllist ei meelita,
gaelikeelsed germaanlased, kuid nägin
veel kärbsena kangestumata viimseks viivuks
rippu nõruvaigutilka
eoonide luitund-kollase hallaöö kohal
vepsa neiut kõnelemas soome keelt
eesti morfoloogiaga, ning Kura meri heidab jalgu
õnaraks silutud sõrmistust, kumeralt sooja risu.

  • "*...VEPSA ROHELINE, LÕUNA-UISTI ROHELINE LIPP", lk 15


Õrn õhtu,
tume on su juus
ja su põsesarnad
põlevad.

  • "Õrn õhtu", lk 16


OSTSIN HELIKASSETID ÕPPETÜKKIDEGA
GAELI, KÕMRI, KATALAANI KEELES.
Tahtsin kuulata vana Euroopat.
Kuulsin Ameerikat mürisemas üle Vana Maailma
läänepoolse ripatsi,
Ameerikat tänupühakalkunite, merivähiäride,
kiirsöögikohtade, india restoranide ja moekate ladusate
bensiinijaamadega.
Euroopa keeled olid iseäratsejate argoo,
mõnus harrastus nagu kõik vanamoeliste pentsikused.
Lõuna-Aasia nagu turd metsalangetaja vähemalt
suutis midagi Ameerikale vastu kosta.
Euroopa keeled olid nagu hälin, milles polnud isegi raevu.

  • "*OSTSIN HELIKASSETID ÕPPETÜKKIDEGA...", lk 17


Aasta hakkab pihta ojavulinaga.
Lisanduvad lumikellukesed,
märtsikellukesed, sinililled, tulikad.
Toomingad, kirsipuud, õunapuud,
piibelehed, roosid, pojengid.
...
Peale jaanipäeva
pöörab suvi ette panetunud palge,
avaraks paisunud häälenirest vallandub
ajahumin, mis kannab kuuljaid
koltumise, aastalõpu küünlaleegi poole.

  • "*Aasta hakkab pihta ojavulinaga...", lk 18-19


Puud kohisevad suvel metsas,
talvel Karlova ahjudes.
Hällist hauani saadab sind puukohin.

  • "*Puud kohisevad suvel metsas...", lk 20


Kunagi ei maksa karta
seda, mis on alles ees.
Kala jookseb, põder lendab,
kiirrong sipleb sõiduvees.
...
Kiirrong sipleb sõiduvees ja
päästerõngas valla pääseb.
Jälgi, kus su saapad käivad.
Puhh! kui tülikad on sääsed.

  • "*Tasa laulan, tasa kuulan...", lk 22-23


Kas sa üldse päikest märkad,
kui ta külvab rohtu jumet?
Kapsaleemelõhnast ärkad,
niiske tuul viib põllult lumed.

  • "*Õhtupoolik nagu ikka...", lk 24


Võrsub tulikaid ja naadid võtnud pinda,
sa harid hoolsalt puhtaks õunaaiatee,
paned väsind käest sa kitkumisekinda -
nüüd tulla võid sa, õitsev kevade!

Sääsed pistavad ja linnud laulmas okstel,
õhk on nõnda mahe, rahus hingab öö,
siis me metsa kohal hõljub nagu kaunis joonis,
kolm erksat tähte Orioni vöös.

Sind mere kohalt salasõber hüüab kaugelt,
kuldne kera, matkal üle lõunamaa,
sind tervitab ja naerma panna püüab:
"Kuu kaunis! Ilu pakud meile sa!"

  • "Kevade on tulnud", lk 25-26


Vastu minu ihu liibub
kale dušikardin.
Toolileenil vargsi kiigub
kootud sukavardin
soe ja pehme sokk.

Vanaema tiivuline,
sokivars on triibuline.
Vanaema läinud ammu,
kuulda pole tema sammu.
Jäänud nurka tokk.

  • "*Vastu minu ihu liibub...", lk 28


Lagendik on õitest valge,
kui on jaanikuu.
Juuli muutuse toob malbe,
naadiõis nüüd pruun.

Viuh ja sahka, viuh ja sahka,
sekka seemnekrõbin.
Seitsmevennapäevast saati
niidetakse maha naati
       - terve suvi läbi!

  • "*Lagendik on õitest valge...", lk 29


Üha harvem rehitsen loogu.
Nüüd rehitsen lehti.
Rehitsen ja lehitsen Karlova aias.
Üha kaugemale jäävad suvised
rehitsemised Noarootsis Österby
muru- ja heinamaal.

  • "*Üha harvem rehitsen loogu...", lk 30


Mõlemad vanaisad on luukered.
Mõlemad vanaemad on tuhad.
Vanim vaarema, Rilke, Thomas Manni
ja Enno kaasaegne, kelle sõrmed noppisid
mu kaheaastasest nahast kaktuseokkaid,
seob mind kindlalt modernismi ankrusse.

  • "*Mõlemad vanaisad on luukered...", lk 32


Väike turuhoone.
Selge suvehommik.
Kas lesta on.
Kuidas lestaga lood on.
Vesi soojem kui vannis, raputab
müüjatar pead. Valduril oli
üks täna hommikul võrgus.
Müün haugi, ahvenat, räime, säinast.

  • "*Väike turuhoone...", lk 34


Võimalik, et hommik saabub,
kui sa leiad metsast kaabu,
mis sust möödunud sajandil
sinna maha jäi kui pill,
mida kärbes häälde seab,
põdrasammal koduks peab.
Leides oma kaabu vana,
ära nõgikikkaid mana,
heida maha luuderohtu,
lepatriinudega kohtu,
kuula meretuule juttu,
kuni kuu kaob koidu-uttu.

  • "*Võimalik, et hommik saabub...", lk 35


Kõige suurem rahu
valitseb Tartus siis
kui õnnalised naised
loevad päevatöö sente -
üks ja vasak käsi, kaks ja parem käsi,
viitsimata muretseda,
kummale käele rohkem saab.

  • "*Kõige suurem rahu...", lk 37


- Paralepas lagendikul, mida 20. sajandi teisel poolel
nimetati Veteranide väljakuks.
- Valgeväljal lagendikul, kus tuletõrjujad pidasid õppu-
seid ja kus dresseeriti koeri.
- Noarootsis Paslepa lähedal metsas raiesmikul, kus 1984.
aasta suvel toimus suur metsatulekahju.
- Tallinnas Stroomi metsas.
- Tartus Ropka pargis.
- Tartus Gustav Adolfi platsil.
- Tartus Toomemäel.
- Haapsalus Randsalu oja ääres luhamännikus.
- Haapsalus Aafrika rannas.

  • "Tarn välul", lk 38

"Poeem kolmikvärssides"[muuda]

"Poeem kolmikvärssides", lk 39-69.


haned kiljuvad
sigur teeveeres kuke-
seeni lõunaroaks

lk 41

mu noorussõnum
sai tuhaks Hamletita
õpi elama

vaarisa Karli
kingsepahaamer pipra
rätis puruks taob

nisu võetud raud-
rohi õilmitseb küpsed
lõikuselõhnad

lk 42

põlvest põlve aeg-
kondade viisi päikse
vihk nisupõllul

raudrohi ja naat
üks kõva nagu kivi
teine naiselik

lk 43

paekive kandsin
põllumaalt aiamüüriks
noorusaegadel

lk 44

ülaseid õitseb
mudasel metsapinnal
uitad asjata

lk 47

kirsse noppisin
nüüd pole muud teha kui
puhata töödest

lk 49

noorukina küll
luulet vist kirjutasin
siin üksnes sõnu

kaldus pajudel
seisab ees palju aastaid
tuulehoos laulda

lk 50

onu teeb vibu
motika korvis sõidan
isaga koju

ema lehvitab
Vene lennuk pea kohal
kõigutab tiibu

tädi Hiie korv
on maasikatest kummis
sügiseks moosi

lk 51

isa norsates
tugitooli jäi koiduks
ronis voodisse

lk 53

televiisor mul
ainuke vara seda
kannan endaga

lk 54

it's like gravity
miks sa küll nii arutled
pese trepp ära

visandan jutu
Uks Düreri piltidest
innustust leian

lk 55

potissepale
meeldisid tomatid
aeg talle neid kinkis

potissepp kastab
savi veega kastmata
katsu sõtkuda

lk 57

kostab soome keelt
see kajab augustiöös
muinasaeg kestab

kahlan roostikku
linnast kaugele peatun
ongi vabadus

kõrkjad laulavad
peita end kõrte varju
hingata lõhnu

lk 59

taevas pea kohal
nii häirimatu kaugel
nagu kodused

veepuhastusjaam
haukuv koer tara taga
loigud kruusateel

kogu reovesi
voolab sinna kuhu küll
see saast ladestub

lk 60

võpsikus oja
kevadel siin sumpasin
nurmenukke tõin

linnuvaatlustorn
täis soditud nimesid
kõrge ja uhke

ruubaga siin kord
sõideti madalikust
kahlati üle

lk 61

suitsuräim on hea
palaval suvepäeval
vett peale juues

lk 62

pihlad punased
tali jälle tulekul
hämarad ööd ees

postipoiss saabub
jalgrattaga udune
laupäeva algus

lk 63

kahkjas lõkketuhk
küpseb kümme kartulit
sool ja või laual

lodjapuu punab
meenub vana Vene film
aastate tagant

lk 64

teeraja ääres
ao eel mullakuhilad
mutid on öötööl

õunapuu ägab
küllusliku saagi all
kes seda korjaks

ämblikuvõrke
sätendab rohukõrtel
päev tuleb ilus

lk 65

lumemarjapuu
vana maja ukse ees
valgeid marju täis

kaugel metsa sees
vana maja rohutirts
uneviise saeb

lk 66

kaku huiked ja
hõbekuusk sauna kõrval
hahetavas aos

lk 68

päiksesõõr tõuseb
vana maja tagant kuusk
must nagu süsi

lk 69


Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo-v2.svg
Vikipeedias leidub artikkel