Sigur

Harilik sigur (Cichorium intybus) on korvõieliste sugukonda siguri perekonda kuuluv mitmeaastane taevasiniste õitega taim, mille juuri ja õisi kasutatakse ka raviotstarbel.

Proosa

Lõhe-Matti ja Lõhe-Maija olid vaiksed virgad inimesed, nad elasid ühes Printsiga kolmekesi rõõmsalt ja rahulikult oma kehvas hurtsikus. Nad pidasid end siis juba rikkaks, kui said endile soolata nii mitu veerandikku kala, et võisid üle talve elada, ja kui jäi veel veidi raha taadi tubaka jaoks ja mõne naela kohvi jaoks eidele, kes sellele siis vürtsiks ja maitse parandamiseks veel kaks osa kõrvetatud otri ja sigurit juurde lisas.
- Zacharias Topelius, "Ahti kingitus", rmt: "Muinasjutte", tlk Linda Viiding, 1990, lk 48

Juhani. Kuid teistsugust laulu oodaku Simeoni. Ah! ta salvigu oma selg karurasvaga, enne kui usaldab avada meie ust. Talle kulub ära nahatäis, kulub tõesti! Müüa viin, ja kui kõrtsmik on seganud selle päris viimaseks lörtsiks, osta see tagasi mitu korda kallima hinnaga, ja vahetada siis rukkikotid viimase ivani sigurivee ning kalli, kalli siirupilaga vastu, ühe sõnaga: kõik, mis aga vankrilt võis võtta, kulutada viina, siirupijoogi, saia ning präänikute peale!
- Aleksis Kivi, "Seitse venda", tlk Friedebert Tuglas, 1955, lk 224

Juba jäi seljataha Vassõlõnivka; sellest külast algasid kunagise Stavõtšanõ rajooni maad. Kogu avar lagendik, niipalju kui silm nägema ulatus, oli siguriistanduste all. Kes ei teadnud, võis arvata, et see on suhkrupeet. Nagu peet, nii ka sigur nõudis rohimist; Truš nägigi põllul just Stavõtšanõ piiril kummargil naisekujusid, kõplad käes.
- Juri Štšerbak "Kahekorruseline maja" jutukogust "Väike jalgpallimeeskond", tlk Harald Rajamets, LR 40-41 1984, lk 12

Teate ju ikka sigurit? Seda ilusat helesiniste õitega taime, mida kõige rohkem võib leida kusagilt viljapõlluveerest teede äärest. Tema õis on tegelikult nagu sinistest paberiribadest kokku kleebitud sentimeetripikkuste keelõitega õisik, mis pikkade otsekui lüliliste varte tippudes. Inimeste jaoks on kõige tähtsam osa tema juur, mille tõttu ta kunagi ilmselt Eestisse sattuski. Ja kuigi teda kasutatakse ka ravimtaimena isutuse ja seedehäirete korral, siis kõige tähtsam on tema puhul olla kohviasendaja.

Sigurikasvatus oli omal ajal Peipsi ääres nii oluline, et andis tulu samamoodi kui sibulakasvatus. Kõrgetes peenardes kasvatati eri sigurisorte. Külas oli olemas selline hobune, kes julges sigurikoormaga järve sõita, kus see siis mullast puhtaks loksus. Sigureid kuivatati samades ahjudes, kus peipsi tinte, ja need olid sügisel pilgeni täis.

Kristel Vilbaste, "Armastusega loodusest", 2020, lk 130

Luule

haned kiljuvad
sigur teeveeres kuke-
seeni lõunaroaks

Lauri Pilter, "* haned kiljuvad" kogus "Laikmaa välu" (2021), lk 41