Zacharias Topelius

Zacharias Topelius (ka Sakari Topelius, Zachris Topelius; 14. jaanuar 1818 Nykarleby vald – 12. märts 1898 Sibbo vald) oli rootsikeelne Soome kirjanik, luuletaja, ajakirjanik ja ajaloolane.

"Muinasjutte"

Tsitaadid väljaandest: Zacharias Topelius, "Muinasjutte", tlk Linda Viiding, 1990.

"Aallotari jäljed"

Kas oled märganud viirgusid mereliivas seal rannal kõrge metsamäe all? Valge on see liiv, ja viirud jooksevad lainetaoliselt ning kaarduvad lugematuis nägusais kurdudes üles kuni veepiirini. Kui olen suuri valgeid vahuharjalisi laineid näinud vihaselt vastu kallast sööstvat, on mulle tihti paistnud kummalisena see, et nad ei ole neid viirgusid liivalt täiesti minema pühkinud. Aga seda ei ole merelained tahtnudki, nad lasevad viirgudel liivas põimuda nagu ennegi, tormavad kohisedes ja möirates ülestikku ning heidavad sügaval jälle puhkama.

Sest need peened viirud on väikeste lainete jäljed, ja väikesed lained on mere käharpäised lapsed, kes helkides peene liivaga mängivad. Alati kui torm müriseb, ütleb merekuningas Ahti oma murdlainetele: "Lööge vastu kaljut! Lööge vastu kaljut! Seal liivas mängivad minu väikesed lapsed, nende teid ja radu ei tohi puutuda, keegi ei tohi nende jälgi rannal ära pühkida." (lk 5)

Kui kalad soojal suvepäeval Liivamadalale suplema tulevad, ja helevalged kajakad nagu tähed nende kohal lendlevad, siis tantsib Aallotar naljatades nende ümber, keerleb purjetaja vene ees ja hüpleb poisi kõrval, kes päikesepaistel ujub. Aga kui päike varahommikul mere rüpest tõuseb või õhtuti metsa puhkama laskub, siis õõtsub Aallotar päris vaikselt randa, lauldes pikka-pikka ühetoonilist laulu möödunud aegadest ja sõpradest, kes aastate jooksul on läinud meie juurest igavesse vaikusse. (lk 6)
Nii räägiti kõikjal Kanervost ja Aallotarist. Kuid ühel õhtul juhtus Ahti sõitma oma suure valaskalaga sinna randa, kus tema tütar, väike printsess Aallotar metsaprintsile Kanervole muinasjutte jutustas. Metsa ja mere naabrisuhted ei olnud eriti head, mõlemad kuningad tülitsesid piiride pärast ja süüdistasid teineteist lubamatus maa-alade anastamises. Seepärast vihastus Ahti, kui nägi, et prints Kanervo nii sõbralikult Aallotariga vestles, ja saatis randa suure murdlaine, mis pritsis muda printsi peenele rohelisele sametjakile ja rebis kotkasule tema kübaralt. (lk 8)

"Aallotari hõbekarikas"

Ta ei jõudnud kuigi kaugele, kui juba kolmandat korda kuulis sama küsimust:

"Miks oled sa nii üksi, mu Liisi, ja kus on sinu armsam?"

Nüüd oli see ilus kuldtiivuline tundmatu lind, kes nõnda küsis ja üles sinitaeva poole lendas.

"Mis rumal loba see on!" ütles Liisi. "Vanaisa istub venes ja ootab joogivett, ja mina lõhkusin ära meie ainsama savikruusi."

"Jah, aga kus on su armsam?" küsis kuldlind sinitaeva all lehvides.

"Küll see võib aga loll olla!" ütles Liisi. "Kas ta siis ei tea, et üle kõige maailmas armastan ma oma vanaisa. Ja ikka pärib veel mingisuguse armsama järele!" (lk 12)

Liisi jutustas, mis ta oli metsas kuulnud. "Ära tee sellest väljagi," ütles vanaisa, "see on ainult teineteise vastu hõõrduvate puuokste nägin ja tähendab seda, et homme tuleb vihma. Mäherdune rumal loba — armsam!"

"Jah, aga mul ju üks siiski on," ütles Liisi.

"Sul on ju kass!"

"Siis on mul neid isegi kaks, vanaisa. Sina oled teine." (lk 13)

Keegi ei tea, kui kaua Liisi seal istus, aga kaua pidi see olema, sest ta jõudis kasvada pikaks tüdrukuks. Metsa linnud siristasid nagu ennegi ja puud ajasid omavahel niihästi tarka kui ka rumalat juttu, aga Liisi ei kuulnud neid. Ja mida tähendaksidki targad või rumalad jutud, kui inimesel ei ole kogu maailmas kedagi, keda ta armastab? (lk 15-16)
"Noh, joo nüüd, vanaisa!" õhutas ta ja tõstis karika taadi huultele. Vanaisa jõi ja nii nagu kõik teisedki, unustas ta selle, mis talle maailmas kõige kallim oli, ja see oli ta silmanägemine. Nüüd tundus talle ta pimedus täiesti loomulikuna, ta ei mäletanudki enam, et ta kunagi oli näinud päikest, kuud, tähti, sinist järve ja rohelist metsa. (lk 18)
Mõnikord sõuab noor meremees Liisi onni randa ja vaatab kurvalt üles väikese akna poole. Aga Liisi ei tunne teda; ta valmistab vispleid ja kuulatab puid, kes väljas laulavad:

"Miks oled sa nii üksi, mu Liisi, ja kus on sinu armsam?"

"Jah, kes seda küll võiks teada," mõtleb Liisi, ja ta tahaks meeleldi selle peale naerda, kuid ometi ei saa ta seda teha. Selles on siiski midagi nii nukrat ja kummalist, millest ta õieti aru ei saa. (lk 18)

"Talvemuinasjutt Tuuletukast ja Pilvehabemest"

Aga talvel, kui lumi peitis hangedesse kogu ümbruse, kui rohi oli koltunud ja kanarbikuõied uinusid sügaval valge lumekatte all, siis möllas metsik torm lumiste mändide ladvus ja raputas lume nende igihaljailt okstelt. Tuulispea viis endaga kaasa suuri maju ja murdis laialt metsi maha, kuid männid seisid vaarumata, kõikumata, nad ei murdunud, kuigi nende ümber kõik murdus. See juba midagi on, selline kindlus ja tugevus! (lk 21)
"Aga mina näen päikesepaistet!" hüüdis Sylvester.

"Ja mina saan panna lume sulama!" hüüdis Sylvi.

"No seda ju võib igaüks, kes tahab," lausus ema naerdes. Kuid üsna varsti pidi ta väga imestama. Kuigi õhtuhämarus lähenes, polnud toas pime, vaid saras hele päikesepaiste, kuni Sylvestri silmalaud unest raskeks läksid ja tasa kinni vajusid. Kuigi oli alles talve algus, tulvas majja sellist kevadlõhna, et isegi luuavars nurgas hakkas rohelisi lehti ajama ja kukk nõnda rõõmustas, et õhtuhämaras laulma hakkas. See kestis niikaua, kuni Sylvi oli magama uinunud. (lk 27)

Välislingid