Vagun
Mine navigeerimisribale
Mine otsikasti
Luule[muuda]
Mis sellest siis vahel on,
et puusas reuma valutab:
mu süda roostetab kui vagun
jaamas, kesk elu halli alevit.
- August Alle, "Apaatia", rmt: "August Alle. Väike Luuleraamat", 1964, lk 23
Leban rööbaste vabel ja luban endast üle kihutada,
raudsed vagunid õõtsuvad puusadel,
mu hääl sumpab mööda rongi paksu kõhunahka,
seepärast söandan laulda.
...
Sadu vaguneid, silmad pisarais, ja ma laulan.
Mul pole enam jõudu,
kuid rongi veerem näib lõputu,
kuni tunnen — vaikus hakkab vaikselt suhu valguma, laskub raskelt ja
visalt kõrist alla.
Minu laulu sõnad seal nagu paks värv lahtuvad ja looklevad lainetes.
- Liepa Rūce, "*Leban rööbaste vabel ja luban endast üle kihutada...", rmt: antoloogia "Introvertide ball", 2023, lk 195
Proosa[muuda]
- Võeh! Suitsetajate vagun osutus koletuks sealaudaks, kuhu õnnetud ja trotslikud suitsetajad olid kokku pressitud. Olen aru saanud, et enam pole suitsetajatel võimalik väärikalt elada, sest nad sunnitakse eksistentsi limastele äärealadele tusatsema. Ma poleks vähimalgi määral üllatunud, kui vagun oleks salapärasel moel mõnele kõrvalteele suunatud, nii et seda poleks sestpeale enam iial nähtud.
- Helen Fielding, "Bridget Jonesi päevik". Tlk Kersti Tarien. Varrak, 1998, lk 215
- Need olid esimesed sõnad, ja ma tajusin kohe, et ema toon oli nüüd hoopis teistsugune, kui varem olin ta suust kuulnud.
- Kuid ma ei pööranud sellele mingit tähelepanu, sest mu pilk oli juba ühel tagavarateel seisva kaubavaguni küljes kinni.
- "Näe! Ratastega maja!" ei jaksanud ma imestust endas hoida.
- "Mis sa rumal! See on vagun," ütles ema juba nõnda, et ma talle hetkeks imestades ja isegi pisut kohkunult jäin näkku vahtima.
- Ah ratastega maja nimi on vagun! Ei tea, kas mõisas on ka niisugused majad? Aga miks ta sellepärast pahane on?! (lk 19)
- Alma Teder, "Elu õpilane", 1. osa, 1995
