Kuulipilduja

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Christopher R. W. Nevinson, "La mitrailleuse" (1915)
Kārlis Padegs, "Madonna kuulipildujaga" (1932)

Kuulipilduja on tulirelv, mis pillub kuule.

Proosa[muuda]

  • Cipollino oli sel hetkel üsna kaugel, aga ta ümber sõeluv rahvas oli juba kõigest teada saanud, ja nagu see niisugustel puhkudel tavaline, teadis koguni veel rohkemgi, kui tegelikult oli juhtunud.
"Õnneks arreteeriti ta õigel ajal, ta tahtis Tema Majesteeti pistodaga surnuks pista."
"Ah, mis te nüüd räägite, kurjategijal oli hoopis kuulipilduja taskus."
"Kuulipilduja ja taskus? Minge ikka, see on võimatu."
"Aga kas te laskmist ei kuulnud?"
Laskmist kostis küll, aga see oli ilutulestiku paugutamine vürst Sidruni auks. Kuid rahvahulk ehmus niivõrd, et hakkas igas suunas sõdurite-sidrunikeste eest pagema.
  • Gianni Rodari, "Cipollino seiklused", tlk Aleksander Kurtna, 4. trükk, 2011, lk 7


  • Muidugi oli kuulipilduja antud Luttisele. Kõige rumalamad mehed saavad kõige suuremad relvad. Nemad ei tunne hirmu.
    • Jenni Linturi, "Isamaa nimel". Tõlkinud Toomas Tallo, 2014, lk 62

Luule[muuda]

Õhtuks sai valmis see topeltfuuga

Eile kuulasime seda naisega
(kontserdisaal oli rahvast täis
Jankel ja Mari-Ann olid ka seal)

...
Ühele karguga mehele tuli meelde kuidas ta relvaga käes
võitles ammu-ammu Punaväes
ja valgete pihta kuulipritsist täristas
Ta selg läks sirgu
ja kannad kokku
״Vaš prikaz võpolnen, tovarištš komandir!"
mõttes ta müristas
״Tõepoolest huvitav jah
kuidas küll Bach..."

  • Enn Vetemaa, "Isemajandav komponist", kogust "Lumesõda", 1966, lk 91-92