Kuulipilduja
Kuulipilduja on tulirelv, mis pillub kuule.
Proosa
[muuda]- Cipollino oli sel hetkel üsna kaugel, aga ta ümber sõeluv rahvas oli juba kõigest teada saanud, ja nagu see niisugustel puhkudel tavaline, teadis koguni veel rohkemgi, kui tegelikult oli juhtunud.
- "Õnneks arreteeriti ta õigel ajal, ta tahtis Tema Majesteeti pistodaga surnuks pista."
- "Ah, mis te nüüd räägite, kurjategijal oli hoopis kuulipilduja taskus."
- "Kuulipilduja ja taskus? Minge ikka, see on võimatu."
- "Aga kas te laskmist ei kuulnud?"
- Laskmist kostis küll, aga see oli ilutulestiku paugutamine vürst Sidruni auks. Kuid rahvahulk ehmus niivõrd, et hakkas igas suunas sõdurite-sidrunikeste eest pagema.
- Gianni Rodari, "Cipollino seiklused", tlk Aleksander Kurtna, 4. trükk, 2011, lk 7
- Muidugi oli kuulipilduja antud Luttisele. Kõige rumalamad mehed saavad kõige suuremad relvad. Nemad ei tunne hirmu.
- Jenni Linturi, "Isamaa nimel". Tõlkinud Toomas Tallo, 2014, lk 62
Luule
[muuda]Õhtuks sai valmis see topeltfuuga
Eile kuulasime seda naisega
(kontserdisaal oli rahvast täis
Jankel ja Mari-Ann olid ka seal)
...
Ühele karguga mehele tuli meelde kuidas ta relvaga käes
võitles ammu-ammu Punaväes
ja valgete pihta kuulipritsist täristas
Ta selg läks sirgu
ja kannad kokku
״Vaš prikaz võpolnen, tovarištš komandir!"
mõttes ta müristas
״Tõepoolest huvitav jah
kuidas küll Bach..."
- Enn Vetemaa, "Isemajandav komponist", kogust "Lumesõda", 1966, lk 91-92