Jenni Linturi

Jenni Johanna Linturi (sündinud 24. juunil 1979) on Soome kirjanik. Eesti keeles on ilmunud tema romaan "Isamaa nimel" (Isänmaan tähden, 2011).

"Isamaa nimel"

Jenni Linturi, "Isamaa nimel". Tõlkinud Toomas Tallo. Pegasus, 2014.

• Ta oli kooli lõpetamise puhul saanud isalt kingituseks taskukella ja kaks tarkusetera. Pennis on marga algus, oli isa öelnud ja pärast, mõne klaasikese järel, lisanud: pea meeles, poeg, et väärtus kasvab väärtuslikus seltskonnas. Tuhat korda tuhat aastat olid Vallased austanud teiste omapära ja kartnud enda oma. Seepärast rääkiski isa harva, ja ka siis, kui rääkis, kasutas teiste sõnu. (lk 7)
• Hirm on jumala ja inimese vaheline habras side, pole Antti asi seda vaadata./---/ Ta oli küllalt vana teadmaks, et jumal ei vaata inimest armastuse ega vihaga, vaid isekalt, oma õnnestumise või ebaõnnestumise võrdkujuna. (lk 8)
• Juba värbamisest teadasaamine oli eeldanud õigesse ringi kuulumist. Antti tahtis tingimata õigesse ringi kuuluda. Sellepärast polnud ta Kaarlole värbamisest rääkinud. Kui ring liiga palju laieneb, siis kaotab see oma õige vormi. (lk 9)
• Erkki purskas naerma. Ta ütles, et kangelaslikkus pole juhtmõte, vaid taotlus. Ja üsna vilets pealegi, sest kangelasele ei saada ülikoolis nagu arstiks või ametit õppides nagu kingsepaks, vaid selleks nimetatakse. Ja nimetamine, erinevalt ametiõppimisest, nõuab peale oma pingutuste veel teiste inimeste heasoovlikkust, ja sellisele heasoovlikkusele ei tasu just eriti suurt väärtust omistada. (lk 30)
• Kaarlo ei olnud selline nagu Antti. Ta kartis kõike muud peale sõja. Sõjas oli ta muidugi sõda kartnud, aga see oli ju ammu. Viimastel aastatel oli ta aru saanud, et vanadus on halvem kui sõda. Sõjas oli ikkagi ellujäänuid. (lk 37)
• Muidugi oli kuulipilduja antud Luttisele. Kõige rumalamad mehed saavad kõige suuremad relvad. Nemad ei tunne hirmu. (lk 62)
• Peenrahakott, puudripaber, taskurätt, poekviitung, huulepuna. Antti otsis midagi. Mida? Seda ta ei osanud öelda. Leilast ei olnud abi. Ta ütles, et kõik, mis Antti välja tirib, peab ta lõpuks tagasi panema. Justkui Antti ei oleks seda isegi teadnud. Ta oli ju nimelt sellepärast kõike aastate kaupa sees hoidnud. (lk 75)
• Ta oli nüüd julgem, ükskõiksem. Justkui oleks talle lapsepõlv tagasi antud ja öeldud, et ela nüüd paremini, esimene kord olid liiga täiskasvanulik. Ta nautis šokolaadi, mida norralastelt pihta pandi, veini ja kitsi, mida saadi lihtsalt tänu mundrile, ja naisi, kes andsid lihtsalt hirmu pärast. Nagu kõik valge Soome valged lapsed nautis temagi sõda. (lk 79)
• Kui peaks kuuli vastu võtma, siis vasak käsivars oleks selleks kõige sobivam. Üks tõendus selle kohta, et jumal polnud arukas: milleks luua inimesele midagi sellist, mida ei ole vaja käimiseks, sugueluks või kirjutamiseks. (lk 93)
• Kaksikmoraal oli siiski moraal, erinevalt moraalitusest, millesse Antti enam ei kavatsenud laskuda. Kuskilt tuli meelde Rajaperä tobe anekdoot talvesõjast.

"Teie poja näol ei olnud hirmu varjugi," ütles veltveebel langenu isale.

"Ega vist, kui peadki polnud enam otsas," vastas isa. (lk 115)

• Loodus pidi sündima, aga inimese lõi jumal. Seda sai aru sellest, et roogtaimed muutusid surres ilusaks, aga surnud rüssat ei vaadanud keegi. Mis mõtet on sellisel surmal, mis ei pakkunud isegi silmailu? (lk 122)
• Antti avas silmad. Oli hommik. Seda nägi valgusest. See oli paljas, puhas, alustav, mitte nagu Luttinen, kes naeratas, käed külgedelt sirutumas. Silmadest säras püha valgust. Kui kukalt polnud, siis mõjus valgus inimesele sedamoodi, muutis välimust ja kaunistas näopiirkonda. (lk 130)
• Midagi ei olnud muutunud. Mitte midagi, ja sõda oli siiski lõppenud, kangelastest olid saanud kurjategijad. Kui leib pannakse kaardi peale, peab mees oma uhkust sööma, oli isagi öelnud. (lk 152)
• Punane, sinine, roheline. Kaarlo venitas õhupallikile sõlme. Poisid kiljusid rõõmust. Iga uus õhupall oli neile ilmutus. Selles mõttes olid ajad muutunud. Kaarlo lapsepõlves oleks üksnes lõbu peale mõtlemise eest vastu kõrvu saanud. (lk 174)
• Kaarlo vaatas, kuidas Sinikka pani käe Leila õlale. Ta nägi, kuidas Leila selg tõmbus Sinikka käe all endisest rohkem sirgu. Ta soovis, et oleks ise suutnud nõnda toimida, teha kaitsvaid liigutusi, solvangute ees selga sirgu ajada. Igatahes ukse oleks pidanud kinni panema, mida tahes Sinikka ka mõtles. Aga muidugi oli nüüd juba liiga hilja, naised suhtusid tõesse väga imelikult, neelasid seda kõige karmimal kujul. Nad tahtsid kõike teada, ka seda, mis toimus uste taga. (lk 179)
• Kassasaba oli pikem kui vanainimese surm, meeste nälg ja mehenälg ootavate naiste pilkudes. (lk 188)
• Inimesi, kes ei tahtnud päästetud saada, ei saanud päästa. Koos nendega sai ainult uppuda. Nii lihtne see oligi, nii banaalne, sõda ja selle armid. (lk 189)
• Süütunne on vastuolus inimloomusega, kuigi kooskõlas tsivilisatsiooniga. (lk 222)