Huulepulk

Proosa

Wilma niisutas huuli, et saada aru, kas huulepulk ikka on peal. Värvitooni nimi oli Spring Blossom ja see oli roosakasoranž. Ka selle oli ta H&M-st virutanud ja värv laskis tal tema arvates paista vanema ja kogenuna.
- Viveca Sten, "Hetke ajel", tlk Tiina Mullamaa, 2020, lk 18

[Elsa:] Mõned hoiavad tänaval telefonist nagu päästerõngast kinni, mina haaran mägedes iga tunni tagant huulepalsami järele. Muidu on mu huulte ümbrus kõva nagu papist, ja see pole meeldiv. Kelle pärast, küsite teie. Enda pärast. Mitte niivõrd meeste pärast, keda ma suudlen, pigem sellepärast, et ma neid suudlesin. Huulte kokkupuude on täiesti imeväärne. Ma ei saa sinna midagi parata, et mulle meeldib suudelda. Kuid huulepulka ei kasuta ma kunagi, isegi pidulikel puhkudel. See tuimastab aistinguid.
- Clélie Avit, "Ma olen siin", tlk Kaja Riesen, 2016, lk 41

Joonud teise tassi kohvi ja veel pitsi viina, valas Moonika mahuka kosmeetikakoti sisu köögilauale. Millest alustada? Kõigepealt pühkis ta liigse kreemi näolt, kandis silmade alla pinguldavat kreemi ja hõõrus üle näo jumestuskreemi, peale õrna puudrit. Jumestas laugusid, toonitas kulme, ning ripsmeid pikendav ja tihendav ripsmetuss andis eelviimase lihvi. Kui erkpunane huulepulk juurde lisatud, sai i-le täpp peale.
- Helju Pets, "Klassikokkutulek Kassaris", 2014, lk 33

Hattie tundis end nende tüdrukute keskel hetkega mugavalt, kõik nad olid välimuselt justkui mingid tema enda variatsioonid, ta polnud end eales seltskonnas nii soovituna tundnud

nad olid üllatunud, et ta töötab farmis, tundsid talle kaasa, kui nad peegli ees oma huulepulka värskendasid ja nägusid puuderdasid, kenitledes, nagu oleksid nad kõik iluduskuningannad, samas kui tema nägi välja ilutu, ta ei kandnud mingit jumestust, mis ei lähe küll kuidagi, ütles üks tüdrukutest ja asus Hattie enda arvates ilutusse näkku sära lisama

naised sädistasid tema ümber ja ütlesid, et nüüd näed sa ilus välja, Hattie

ta vaatas peeglist puna oma põskedel ja huultel ning oli nõus

Bernardine Evaristo, "Tüdruk, naine, keegi teine", tlk Heili Sepp, 2022, lk 380

Luule

Vaata peeglisse, kui habet ajad
või huuli värvid. Heida pilk
ka lihtsalt mööda minnes vahel. Sina, sina ise
see oledki, kas tahad või ei taha,
tead või ei tea: hull. Tavaline hull.
/---/
Enam ammu
ei väärata su käsi põske kaapides,
ei verista sa ennast, ja su huulepulk
ei hälbi kavandatud teelt. Ja mööda minnes
su pilk ei võpata. Sa oled pöördumatult
hull. Tavaline hull.

Paul-Eerik Rummo, "Tavaline hull", rmt: "Ajapinde ajab" (1985), lk 138

huulepulk ja merikarp
ootame vaatame väikesest aknast

merel on suured sinised huuled
suur taevassinine huulepulk

meil on väikesed punased huuled
ja keel kui punane huulepulk

sina limpsad keelt see vist on ootamine
värvid keelega huuled punaseks

Hasso Krull, "* huulepulk ja merikarp" kogus "Veel ju vist" (2012), lk 45

mu laual
ühel tavalisel hommikul
kolmel tühjal tassil
üks ja sama punane huulepulk
üks ankeet
üks pooleli loetud leht

see olen mina ise
siis mõtlen
ekspeditsioon sinu tuppa
oleks mu praegune unelm
milline oleks sinu sisu?
nõnda soovin olla
see arheoloog
ja kunagi ehk lõik su arhiivist
tükike seda sama sinu elu

Maria Helen Känd, "Võõras" kogus "Üle ääre" (2012), lk 21