Maria Helen Känd

Maria Helen Känd (sündinud 23. novembril 1991) on eesti luuletaja, kuraator ja kultuurikriitik.

Intervjuud

Ma ei soovi, et Eesti perspektiivi või loo jutustamine oleks ühe ekstraparempoolse tiiva pärusmaa, vaid seda võivad teha esiteks erinevad valdkonnad – film, poliitika, majandus, kunst – ja erinevad Eesti inimesed sõltumata sellest, milline on nende poliitiline maailmavaade. Rahvus on küsimus kõigi jaoks, sest me kõik sünnime mingisse konteksti, mille eest me loodetavasti ühel hetkel võtame vastutuse ja hindame ka kriitiliselt, millised on selle ühiskonna mõjud meile inimesena.
[---] Lennart Meri "Hõbevalge" on filosoofia, ilukirjanduse ja ajaloo vahel kulgev teos, mis ei määratle rahvusgruppi, vaid tegeleb ennekõike soome-ugri kultuuri ja selle geograafilise piirkonna kohamüstika või paiga mütologiseerimisega. See erineb üsnagi palju Mikitast, kes on kaasaegne autor ja keda ei huvita teaduslik põhjendus, vaid kes viskab väga palju erinevaid kontsepte ühte teksti ja filosoofiasse kokku.
Koroonakriisiga tekkis sund püsida ühes geograafilises paigas ja me nägime, et kontakt välismaailma või Euroopa liiduga muutus selleks, et kõik hakkasid järsku enda nina ette vaatama. Rahvusriigi teema tõusis uuesti päevakorda ja tunnetati, et sellises kollektiivses masinavärgis ei suudeta otsuseid nii kiiresti vastu võtta. Rääkimata sellest ühiskonna lisatasandist, mis on seotud eelarvamustega näiteks asiaatide suhtes ja kuidas koroonakriisi alguses stereotüübid või eelarvamused selle kultuuriruumi inimeste suhtes elavnesid ning hirmud nende suhtes hüppeliselt kasvasid.
See on kunsti väga oluline võimekus mõtestada täpselt neid probleeme ja tuua välja seda fluidsust või dünaamilisust, mis identiteedil on, mis ei puuduta ainult ühiskondlikku identiteeti, vaid võib puudutada ka konkreetselt üksikisikut.
Me näeme ajalugu, milles on üles kasvanud meile eelnenud põlvkonnad, ja mida me tuleme muutma või millega leppima.
Ma kasvasin üles kontekstis, mis mõtestas minevikus juhtunut päris palju ja mitte ainult okupatsiooni-, vaid ka sõjaaega. See trauma oli minu vanavanemate jaoks nende elus kohal ja kui ma hakkasin keskkoolis oma elu teadvustatumalt elama, siis hakkasid need perekondlikult kaasa antud mustrid lagunema või lahustuma. Ma tegelen sellega endiselt. Me kõik oleme selles protsessis. Nagu sa ütlesid – identiteet on fluidum.
Ma tunnen vajadust ühiskondlikke valupunkte teadvustada, aga ma ei poolda ohvrimentaliteedi omaksvõttu või kannatusteajaloo rõhutamist. Lennart Meri "Hõbevalges" tuleb see ka väga hästi välja, kuidas ta ütleb, et seda 500- või 700-aastast orjapõlve müüti me ei peaks endale korrutama. Kogu tema teksti taotlus on eestlased sellest vabastada ja võimestada meie inimesi mõtlema endast teisiti. Ka poliitikud, õpetajad võiksid noori suunata ajaloo teadvustamise juurde ja selle juurde, et järgmine põlvkond võtaks selle traumanarratiivi enda jaoks koost lahti ja sulataks selle milleski elujõuliseks, vabaks ja inimlikuks. Inimlikkus on selle fluidse identiteedi väga suur komponent. Inimene on muutuv.
Mis puudutab seda IT-riigi kuvandit ja edulugu, siis selle juures ei ole kõige suurem probleem see, kas see vastab tõele. Kõik rahvuslikud kuvandid on niikuinii ühiskondlikult konstrueeritud ja mõnes mõttes teatud faktilisest nähtustest ja saavutustest tõukunud lood, mis ei tee neid küll vähem oluliseks. Aga problemaatilisem on see, kas see digiriigi sümbol on miski, mis inimesi piisavalt ühendab. Kas sellel on emotsionaalne väärtus, mis täidab selle kultuurilise identiteedi sisu. Ma ei räägi eesti kultuurilisest identiteedist, vaid sellest, kas see on miski, mis suudab ühendada siin elavaid inimesi rahvusest sõltumata.
[---] kujundlikul ja emotsionaalsel tasandil ei ole pragmaatiline ning digitaalne lahendus see, mida ühiskond tegelikult vajab ja mis peaks meid teineteist paremini mõistma panema. Seda ei juhtu. See juhtub siis, kui olemas on muud emotsionaalsed või vaimsed väärtused, mis inimesi ühendavad. Pragmaatiline teeb meid kindlasti uhkemaks. Me oleme tänulikud, et meil on võimalus elada kiiresti toimivas riigis, aga sellel ei ole emotsionaalset kapatsiteeti.
See digiriigi identiteet on liiga kuiv. Ta on liiga pragmaatiline. Temas ei ole midagi inimlikku. Ta ei ole laulupidu. Mitte et digiriik peaks olema laulupidu või et üldse miski peaks olema laulupidu. Aga see, et ma saan tuludeklaratsiooni täita viie minutiga ei liiguta minus ühtegi emotsiooni. Seepärast on see üks identiteedimääratlus, mis ei täida meie inimeste sisemist auku.
Kunst ei saagi lõpuni rääkida poliitika ja majanduse ja loodushoiu eest, sama kehtib vastupidi. Nad ei peakski seda tegema. Kui kunst sõidaks täiesti sisse teistesse sfääridesse, siis kas see oleks enam kunst.
- Maria Helen Känd, intervjuu: Merit Maarits, ""ida ots(as)?" kuraator: uus põlvkond võiks eestlaste traumanarratiivi lahti võtta ja sellest midagi elujõulist teha", ERR, 19.08.2020