Tuulevaikus

Jacob Kielland Sømme, "Õhtumeeleolu" (1900)

Luule

Nüüd tuuled magavad rohus
ja päeva aeg on täis.
Kes harjund käima ohus,
see kaugemal teistest käis.

• Marie Under, "Õhtune käik", rmt: "Uneretk", 1968, lk 29

Proosa

• Kuid saatus näib saatvat mõnikord inimolendeile tuulevaikust, hoolimata kõigist nende püüdeist, ja kui David lahkus 1920. aastal Prantsusmaalt, suruti ta isa surma tõttu eraelu kammitsasse, ning alles aasta eest ta vabanes sellest, et alustada energilist tegevust kavatsetud tööpõllul. (lk 5)
  • Elinor Glyn, "Elusalt maetud", tlk E. Hurm, 1933