Mine sisu juurde

Ebakindlus

Allikas: Vikitsitaadid

Ebakindlus on kindlustunde puudumine: kahtlus, kas mingite oodatavate või ootamatute sündmuste korral ikka õnnestub säilitada senise olukorra mingid kahtleja jaoks olulised küljed.

Proosa[muuda]

  • "Mis laul see on?" küsis Muumitroll.
"See laul on minust endast," vastas keegi orvast. "See on laul Tuu-tikist, kes ehitas lumelaterna, aga refräänis on juttu hoopis teistest asjadest."
"Ma saan aru," ütles Muumitroll ja istus lumme.
"Ei sa saa ühtigi," lausus Tuu-tiki sõbralikult ja upitas ennast nii palju orvast välja, et hakkas paistma ta punase-valgetriibuline kampsun. "Sest refräänis on juttu nimelt niisugustest asjadest, millest ei saada aru. Praegu mõtlen ma parajasti virmaliste peale. Pole ju hoopiski teada, kas nad on tegelikult olemas või ainult paistavad. Kõik on väga ebakindel ja see mind just rahustabki." (2. ptk, "Võlutud supelmaja")


  • Vahel valdab mind kahtlus, et tal on lapsi: tema hääles kõlab summutatud hällilaul. Ka oskab ta inimesi magama panna. Kui me koos magame, tegelikult magame, tõmbab ta teki armastavalt mu paljaste õlgade ümber, ja see on isalik armastus. Siis mõistan, et samamoodi on ta tõmmanud teki ümber paljude õlgade, just samuti, niimoodi, sama armastusega … Ta on ebakindel inimolend. (lk 19)




  • Nõukogude Lääne ja Uue Ida häda näikse olevat ükssama: pole õieti see ega teine, piirisituatsioon kummitab igal sammul ja ajalugu toodab pidetust meie tahtest sõltumatult pidevalt juurde. Ikka ja jälle soovib keegi suurem ja vägevam eestlasi kuhugi integreerida. Kakskultuursus, kaksikmõtlemine, väärtussüsteemide liigkiire vaheldumine ja sellest tingitud ebakindlus – kas see ongi eestlaste vaimne saatus? Kas eestluse ajalooliseks missiooniks ongi tõestada, et Moonakas ja Kadakasaks ühes kuues on elujõuline sümbioos? Samas on eesti oma vaimne maailm täiesti olemas, mis ongi ajaloo tilluke ime, sest enamik nii väikesi etnilisi kooslusi ei ole suutnud luua ei professionaalset kultuuri ega omariiklust.
    • Aili Aarelaid, "Ikka kultuurile mõeldes", Tallinn: Virgela, 1998, lk 7–8


  • Et inimene püüab ebakindlust tekitavatesse olukordadesse üldjuhul mitte sattuda, siis on tal ka teise kultuuriga kokku puutudes kaks võimalust: ta kas loobub võõrastega suhtlemast ega välju oma kultuuriringist või siis üritab vähendada ebakindlust teist kultuuri paremini tundma õppides.
    • Hille Pajupuu, "Kuidas kohaneda võõras kultuuris?", Tallinn: TEA Kirjastus, 2000, lk 3



  • Terve olemine on üks ebakindel seisund ega ennusta midagi head. Parem on olla rahulikult haige, siis vähemalt teame, millesse sureme.
    • Olga Tokarczuk, "Aja oma atra läbi koolnute kontide", tlk Hendrik Lindepuu, Halliste: Hendrik Lindepuu, 2020, lk 148


  • Lohe huilgab, vilistab ja öögib, ning vehib oma sabaga. Laura sõidab Ema ja Isaga suisa rongi sabas. Ning lohe loobib neid nagu vanu tolasid. Võib-olla on vedur sõge. Võib-olla pole veduril arunatukest ollagi. Kust otsast inimene teakski, kuhu sihuke pöörane rauakolakas teda kaasa kisub? Inimene arvab, et Lätimaale, aga kes seda teab? Kuidas saakski kindel olla?
    • Māra Zālīte, "Viienäpu", tlk Hannes Korjus, Muraste: Randvelt Kirjastus, 2015, lk 9


  • Noorena tundsin ma end nii puudulikuna, sest mul ei olnud veel kõigele vastuseid. Mul oli palju sõpru, kellel oli iseendast selge pilt. Kes teadsid, mis neile meeldis, nagu rohu lõhn, või mis mis oli nende lemmikvärv. Ma kadestasin neid tüdrukuid, sest ma ise olin nii ebakindel. Ma kahtlesin kõiges. Tohutu huvi minu vastu oli õudne.
  • Olen veetnud rohkem kui poole oma elust teeseldes, et olen keegi teine. Kui mu eakaaslased värvisid juukseid ja mõtlesid, kes nad on, mõtlesin mina, kes on Hermione ja kuidas teda kõige paremini kujutada. Nüüd, 25-aastaselt, tunnen ma esimest korda elus, et mul on endast pilt, millega ma rahul olen. Mul on tegelikult üht-teist öelda ja ma tahan olla päris mina ise. Ma ei taha, et avaliku ja isikliku minu vahel oleks suur lõhe. See tee on kindlasti raskem, aga kahtlemata pakub see ka kõige rohkem rahuldust. See kõlab tobedalt, aga mind huvitab väga tõde, kuidas olla sassis ja ebakindel ja vigadega ja imeline ja suurepärane ja kõige rohkem mina ise, kõik üheskoos. Kui sa vaatad mõne sellise näitleja tööd nagu Emma Thompson, on sul tunne, et sa näed midagi tõelist, ja minagi püüdlen selle poole.




  • Paar kuud tagasi mõtlesin, et kui olla kaua aega huntidega koos, siis hakkad ise ka uluma. Et see sisemine kompass võib hakata kõikuma. Osad asjad enam ei tundugi nii kohutavad, et no olgu, on vaja seal ühele inimesele leida töökoht.
Peatusin õigel hetkel. Ma ei teinud seda, aga ma olin väga üllatunud, et ma sellisele mõttele tulin. Kui sa oled oma väärtustega vähemuses, siis... Seda on natuke piinlik rääkida, aga kui ma seda ei räägiks, oleks ka halb.


Luule[muuda]

Mõlemad on veendunud,
et neid ühendas äkiline tunne.
Selline veendumus on kaunis,
aga ebakindlus kaunimgi.

  • Wisława Szymborska, "Armastus esimesest pilgust", rmt: "Oma aja lapsed", tlk Hendrik Lindepuu, Laiuse: Hendrik Lindepuu Kirjastus, 2008, lk 15–16