Hille Pajupuu

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Hille Pajupuu (aastani 1985 Piir; sündinud 11. aprillil 1956 Tartus) on eesti keeleteadlane.


"Kuidas kohaneda võõras kultuuris?"[muuda]

Tsitaadid väljaandest: Hille Pajupuu, "Kuidas kohaneda võõras kultuuris?", 2000, 1. trükk.


  • Et inimene püüab ebakindlust tekitavatesse olukordadesse üldjuhul mitte sattuda, siis on tal ka teise kultuuriga kokku puutudes kaks võimalust: ta kas loobub võõrastega suhtlemast ega välju oma kultuuriringist või siis üritab vähendada ebakindlust teist kultuuri paremini tundma õppides. (lk 3)
  • Et leida tee teise kultuurini, tuleb ennekõike saada realistlik pilt oma kultuurist. Võrreldes seda teiste kultuuridega jõutakse sel juhul varem või hiljem arusaamiseni, et pole olemas paremaid ega halvemaid kultuure, kultuurid on lihtsalt erinevad. (lk 3)
  • Keeleõppe juurde kuulub sageli vastava maa kultuuri põgus tutvustamine: õpitakse tundma kirjanikke ja loetakse nende teoseid, uuritakse arhitektuuri ja kunstiväärtusi, räägitakse rahvakommetest jne. Kindlasti on see kõik vajalik inimese silmaringi laiendamiseks, kuid kultuuridevahelises suhtluses jääb sellistest teadmistest napiks, juhul kui puudub arusaam, miks ja mille tõttu on sellel maal just niisuguseid kultuuriväärtusi loodud või miks peetakse seal just selliseid rahvapidustusi või pühi.
Miks-küsimusele annab vastuse kultuuri laiem tundmine. (lk 7)
  • Kultuur paneb paika selle, mida nende üldinimlike tunnetega tehakse, kuidas hirmu, rõõmu, tähelepanekuid jne väljendatakse. Eri kultuurides kehtivad selleks erisugused reeglid, mis om andatakse märkamatult kultuuri sees kasvades. (lk 8)
  • Eristada, mis on käitumises tingitud kultuurist, mis on inimese isikuomapära, on teinekord väga keeruline. Inimesed, kes pole kultuurierinevustest teadlikud ja ei oska neid näha, kalduvad sageli teisest kultuurist pärit inimeste käitumist hindama ja arvustama oma kultuuri normide järgi. Kõike, mis erineb oma kultuuris heakskiidetavast, peetakse vestluspartneri isikuomaseks puuduseks, sageli ka oskamatuseks õigesti käituda. Mida rohkem aga ollakse teadlikud kultuuride erinevusest, seda enam osatakse näha inimese käitumise taga ka kultuuri erijooni. (lk 9)
  • Eestlased tõstavad esiplaanile isiklikud huvid, venelased aga arvestavad ennekõike oma perekonnaga, sõpradega, töökaaslastega või lähtuvad mõne muu rühma huvidest, kuhu nad kuuluvad, ning jätavad isiklikud huvid tagaplaanile. Samas on Eesti ja Vene kultuuri sarnane joon maskuliinsus: suurt tähelepanu pööratakse sõjalisele kaitsevõimele, mitte loodushoiule ega sotsiaalhoolekandele nagu feminiinsetes kultuurides. (lk 10)
  • Ka suured kultuurierinevused ei takista suhtlemist, vastupidi, paljud uurijad arvavad, et just üksteisele lähemate kultuuride vahelised väikesed lahknevused võivad suhtlemisel palju suuremaid probleeme tekitada kui suured, kergemini märgatavad lahknevused. (lk 10)
  • Kultuurierinevused on alati suhtelised, sest teise kultuuri tõlgendamisel lähtutakse oma kultuurist. Näiteks peavad soomlased end vaikseteks, tagasihoidlikeks, isegi süngeteks. Eestlaste meelest on soomlased aga pigem rõõmsad ja seltskondlikud. Võrdlus tehakse oma kultuurile tuginedes: kuna eestlased ise peavad end kinnisteks, rahulikeks ja tagasihoidlikeks, siis ilmselt selle tõttu leiab soomlaste suurem rõõmsameelsus esiletõstmist ja äramärkimist. (lk 10)
  • Hea keeleoskus avab parema võimaluse tundma õppida maa kultuuri, kuid ei tee kultuuri ja sellest tulenevat kõnekäitumist automaatselt selgeks. Ilmselt on paljud teise keele omandanud inimesed läbi elanud pettumuse, kui nad n-ö vabalt võõrkeelt kõneldes on tajunud, et neist ei saada aru ning et nad ka ise ei taipa vestluspartneri sõnumi mõtet. Veelgi enam, võidakse märgata, et mida paremini osatakse keelt, seda suuremaks muutub oht vestluses üksteist vääriti mõista.
Tegemist on kultuuriparadoksiga: kui kõneleja eksib võõrkeele grammatikas, siis mõistab vestluspartner, et tegemist on võõramaalasega, ning andestab tema vead kõnekäitumises, ent kui kõneleja valdab võõrkeele sõnavara ja grammatikat, kuid käitub samas oma kultuuri normide järgi, siis ei pea vestluspartner eksimust enam mitte keeleveaks, vaid inimese isikuomaseks puuduseks. Keelt vabalt valdavasse inimesse on raske suhtuda kui võõramaalasse ning seetõttu hinnataksegi ka tema käitumist selle maa kultuurinormide põhjal, mille keelt ta räägib. (lk 11)
  • Mida erinevamate inimestega suheldakse, seda kergemini märgatakse kultuurist tingitud jooni. Neid edaspidises suhtlemises arvesse võttes võidakse jõuda suurepärasele kultuuritundlikule suhtlustasemele veel enne, kui keeleoskus perfektselt käes. (lk 12)
  • Keeleerinevused ei pea tingimata tähendama väärtushinnangute erinevust. Tuleb meeles pidada, et väärtushinnangud kujunevad suuresti läbi ajaloo. Võrreldes kultuuride ajalugu, võime üsna hästi prognoosida nende sarnasust või erinevust. (lk 12)
  • Kuigi Eestimaa venelased ja Venemaa venelased räägivad sama keelt, on nende väärtushinnangutes olulisi erinevusi. Just kultuuriliste erinevuste tõttu võib Eestimaalt Venemaale elama siirdunud venelastel kohanemine osutuda vägagi raskeks, kui mitte võimatuks. (lk 12)
  • Võõrasse kultuuri sattudes märkab inimene kõigepealt sümboleid. Sümbolid on sõnad ja žestid ning pildid ja esemed, mille tähendust teavad vaid selle kultuuri liikmed. Näiteks teavad Eesti kultuuris kõik seda, mida tähendab AK, mujalt tulnule ei ütle see lühend esialgu aga midagi. (lk 13)
  • Kangelased võivad olla elavad või surnud, tõelised või kujutletud isikud, kelle iseloomujooni kultuuris kõrgelt hinnatakse ning kelle käitumisest võetakse eeskuju. Nad võivad olla näiteks filmikangelased või televisiooni kaudu tuttavaks saanud inimesed. (lk 13)
  • Rituaalid on kollektiivsed toimingud, mis aitavad kinnistada sotsiaalseid käitumisnorme. Rituaalideks on näiteks tervitamine ja austuse avaldamine, samuti sotsiaalsed tseremooniad - pulmad, peied jms. (lk 13)
  • Nii sümbolid, kangelased kui ka rituaalid võib võtta ühe nimetaja alla - kombed. Võõras märkab neid, kuid ei tea nende kultuurilist tähendust. (lk 13)
  • Enamasti väärtusi ei teadvustata ning seetõttu neist ka ei räägita. Võõras saab väärtuste kohta teha järeldusi vaid selle põhjal, kuidas inimesed eri olukordades käituvad. (lk 14)
  • Selleks, et hinnata muid kultuure objektiivsemalt, läheb vaja kultuuritundlikkust ehk võimet ja tahet tähele panna teiste kultuuride erilisi omadusi ning neid tunnustada. Kultuuritundlik inimene on oma käsitustes paindlik ning ei aseta oma kultuuri kõrgemale teistest, ta suudab näha positiivset nii oma kui ka teises kultuuris. Kultuuritundlikkus eeldab uudishimu ning huvi kultuuride vastu. (lk 14)
  • Kõigepealt tuleks endale selgeks teha, et teist kultuuri ei saa muuta oma kultuuri sarnaseks. Kohaneda tuleb endal. Sageli on aga vastupidi: võõrasse kultuuri sattudes ning erinevusi nähes tekib inimesel, kelle kultuuriteadmised on napid, kiusatus hakata õpetama teisi "õigesti" käituma, ehk siis nii, nagu tulija enda kultuuris tavaks on. Selline õpetamine võib vahel kohalikes põhjustada ka ajutist elevust (näiteks kui juttu tuleb riietusest või mõnest iseäralikust käitumisviisist), kuid ei vii siiski kultuuri muutumiseni: sümboleid muutes ei saa muuta kultuuri väärtusi. Seega tuleb varem või hiljem kohaneda ikkagi tulijal endal. Vastuvõtjamaa võib talle kohanemise kergeks teha - kui tegemist on võõraid salliva kultuuriga või siis selle raskeks teha - kui tegemist on kultuuriga, kus võõraid ei sallita. Viimasel juhul peab tulija kohanemiseks rohkem vaeva nägema. (lk 14)
  • Tunnustamine ja lugupidamine algab siis, kui suudetakse kultuuri võtta sellisena, nagu ta on, võrdlemata seda enam enda omaga. (lk 16)
  • Võõrasse kultuuri sattudes veetleb kõigepealt uudsus. Tundub, nagu oldaks turismireisil. Kenad vaatamisväärsused, ilus loodus, eksootilised inimesed ja põnevad toidud tekitavad imetlust ja uudishimu. Kodumaa ununeb: uudses ümbruses märgatakse vaid häid külgi. Keelt õpitakse suhteliselt kiiresti: tervitusi, ostusõnavara, numbreid jms. Argipäeva- ja töörutiini veel pole. Sel perioodil nähakse kodumaa ja teise kultuuri vahelisi erinevusi eriti selgelt. Kui panna need kohe kirja, siis võib endale saada väärtusliku teatmiku, mille abil hiljem süvenenumalt kultuuri õppida. (lk 18)
  • Algusinnustus lõpeb, kui tuleb argipäev. Keeleoskus, mis alguses edenes kiiresti, ei arene enam. Õppimine vajab pingutust. Poes, koolis, tööl tekib suhtlemisraskusi. See, millesse alguses suhtuti huumoriga, ei aja enam muigamagi. (lk 18)
  • Olukorras, kus mees on tööl ja naine tegeleb majapidamisega, kogeb pettumust varem naine. Pereasju ajades puutub ta sagedamini kokku igapäevaelu ja kohalike inimestega. Nende teistsugune käitumine tekitab hämmingut. (lk 18)
  • Suurem osa mitteverbaalsest käitumisest on seotud kultuuriga. Näiteks kui ameeriklasele tähendab peanoogutus jaatust, siis inglased ja eestlased noogutavad selle märgiks, et nad vestlust jälgivad, kuid see ei tähenda veel tingimata öelduga nõustumist. (lk 19)
  • Oma kultuuris oskame mittesõnaliste märkide järgi teise käitumist ette aimata. Etteaimamine annab meile turvatunde. Me teame, milline on meie koht teiste hulgas, mida meilt oodatakse ja mida ise võime oodata teistelt. Võib isegi öelda, et mittesõnaliste märkide toel võime peaaegu et lugeda teiste mõtteid. Võõras kultuuris võib etteaimamisoskus aga täiesti kaduda. (lk 19)
  • Kultuurišokki defineeritakse kui stressi ja pingeseisundit, mille põhjustab tuttavate märkide ja tähenduste kadumine sotsiaalses suhtluses ning identiteedikriis. Kultuurišokk võib kesta kuid või isegi aasta. Kui sellest lõpuks välja tullakse, on halvim aeg möödas. Nii mõnigi jõuab aga sel perioodil järeldusele, et välismaal õppimine, töötamine ja elamine pole tema jaoks, ning pöördub koju tagasi.
Paraku ootab teda kodus uus kultuurišokk: kohaneda tuleb ka endise ümbrusega. Nii märkavad paljud kojupöördujad, et nad ei kuulu enam ka sinna, ning lahkuvad uuesti. Kuhu kultuuri nad aga ka ei läheks, ikka ootab ees kultuurišokk. (lk 19)
  • Teine äärmuslik tava on seltsimine ainult kaasmaalastega või teiste välismaalastega. Eristutakse peaaegu täielikult kohalikest ja nende kultuurist. Omavahel olles tuntakse end hästi ja kindlalt, üheskoos kritiseeritakse uut ümbrust. Rahvusseltsid on paljudele toeks võõral maal, aga kui neist tuleb püsiv pagemispaik, siis on tarvis endale täpsustada välismaal viibimise motiive. (lk 20)
  • Inimesed, kes küll lepivad võõras kultuuris elamise paratamatusega, kuid jäävad negatiivselt suhtuma selle inimestesse ja hoiavad kokku vaid oma kultuuri esindajatega, võivad lõpuks muutuda juurtetuks: nad pole kodus ei uues ega vanas kultuuris. Sellist nähtust nimetatakse dekulturatsiooniks. (lk 20)
  • Indiviidi ja rühma vahelisi suhteid iseloomustab individualism-kollektivism. Individualistlikud on need kultuurid, kus indiviidi huvisid peetakse rühma omadest olulisemaks, kollektivistlikud on kultuurid, kus rühma huvid on olulisemad indiviidi huvidest. Olgugi et igas kultuuris on nii individualismi kui kollektivismi, üks neist näib siiski domineerivat. (lk 23)
  • Indiviidi ja rühma vahelised suhted kinnistuvad koolis. Kollektivistlikus ühiskonnas näeb õpilane end rühma osana, ta ei tõsta end rühmast esile ning peab õpetaja küsimustele vastamist tarbetuks, kui rühm pole talle selleks luba andnud. Kõneldes esindab ta rühma. Kui õpetaja tahab, et õpilased osaleksid vestluses ning avaldaksid oma arvamust, tuleb tal suunata küsimus kellelegi konkreetselt. Üldiselt ei peeta kollektivistlikes maades õpilaste aktiivset osalemist tunnis kuigi oluliseks. (lk 24)
  • Individualistlikes ühiskondades oodatakse, et õpetajad kohtlevad õpilasi kui indiviide ning on erapooletud, olgu õpilase taust milline tahes. Sugulaste soosimist peetakse ebamoraalseks. Hinnatakse uusi teadmisi. Õppimise eesmärk on õppida õppima. Õppimisse suhtutakse kui eluaegsesse tegevusse, see jätkub pärast kooli ja ülikooligi. (lk 25)
  • Õpingute järel saadud diplomi tähendus on samuti eri ühiskondades erinev. Individualistlikus ühiskonnas parandab diplom majanduslikku järge ja inimese enesetunnet. Kollektivistlikus ühiskonnas on diplom auks selle saajale ning tema lähirühmale. Sotsiaalne heakskiit on sageli diplomi saaja enesetundest olulisem. Just selle tõttu on kollektivistlikes ühiskondades ahvatlus hankida diplomit ebaausal teel (näiteks ostes) palju tõenäolisem kui individualistlikes ühiskondades. (lk 25)
  • Individualismi-kollektivismiga on seotud kaks olulist mõistet: süü- ja häbitunne. Rühma liige, kes on rikkunud kollektivistliku ühiskonna norme, toob häbi kogu rühmale, sest rühm peab end vastutavaks kõigi oma liikmete käitumise eest. Häbitunne sõltub suuresti sellest, kas teised saavad rikkumisest teada või ei. Asja avalikuks tulek on tihti suurem häbi kui tegu ise.
Individualistlikus kultuuris tunneb reegleid rikkunud inimene end süüdi. Süütunne on inimese südametunnistuse asi: süü suurus ei sõltu sellest, kas teised sellest teavad või ei. Individualistlikke kultuure kutsutakse ka süütundekultuurideks. (lk 25)
  • Kollektivistliku ühiskonna liige püüab igas olukorras säilitada nii enese kui ka teiste väärikust. Väärikuse kaotamine on halvim, mis võib juhtuda. Viis, kuidas väärikust kaitstakse, võib individualistlikust kultuurist pärit inimesele jääda üsnagi arusaamatuks. Näiteks on kollektivistlikus ühiskonnas mõeldamatu, et alluvaga vesteldaks otse ja avameelselt tema töösooritustest, kuna sellises vestluses võib alluv oma väärikuse kaotada. Kui tööga ei olda rahul, siis antakse sellest teada taktitundeliselt ja kaudselt, näiteks kasutades vahendajat, kelleks võib olla töötegija mõni sugulane. Nõndamoodi halbu uudiseid edasi andes kaitstakse inimest väärikuse kaotamise eest.
Samuti kaitseb alluv tööandja väärikust. Näiteks kui tööandja õpetab töötajale mingit töövõtet, millest viimane siiski aru ei saa, ei ütle ta seda kunagi otse. Vastupidi, ta pigem ütleb, et saab kõigest aru, sest vastasel korral edastaks ta tööandjale sõnumi, et tegemist on halva õpetajaga, kes ei suuda arusaadavalt seletada. Nõnda haavaks ta tööandja väärikust, mis kollektivistlikus kultuuris on kõigi käitumisreeglite vastu. Seda, kas õpetusest aru saadakse või ei, tuleb tööandjal välja lugeda muude märkide järgi. (lk 26)
  • Tugeva kontekstiga kultuurides tehakse omade ja võõraste vahel suuremat vahet kui nõrga kontekstiga kultuurides. Tugeva kontekstiga kultuurides loodetakse üksteisele rohkem kui nõrga kontekstiga kultuurides. Kui tugeva kontekstiga kultuuri indiviid räägib millestki, mis teda mõtteis vaevab, siis loodab ta, et tema vestluskaaslane seda aimab ning tal ei pruugi olla rääkides detailne. Selle tulemus on, et jutt käib asja ümber, kuid asjast endast ei räägita. Kõnelejast õigesti arusaamine on vestluspartneri ülesanne.
Tugeva kontekstiga kommunikatsioon on enamasti mitmetähenduslik ja seal kasutatakse kaudset verbaalset stiili, nõrga kontekstiga kommunikatsioon on enamasti ühetähenduslik ning seal kasutatakse otsest verbaalset stiili. (lk 29)
  • Kaudne verbaalne stiil tähendab seda, et kõneleja esitab oma kavatsused peidetult, ta kasutab vihjeid ja pehmendavaid sõnu nagu ehk, arvatavasti, küllap, tõenäoliselt. Eeldatakse, et kuulaja jälgib ka mittesõnalist poolt ning teeb kuuldu-nähtu põhjal asjakohaseid järeldusi. Harva öeldakse vestluspartnerile ei. Eitus on protest millegi vastu. Keeldumisel kasutatakse väljendeid nagu mõtleme seda asja, võib-olla on sul õigus jms. Otseütlemist ei peeta heaks tooniks. Isegi jah ei tähenda nendes kultuurides alati nõustumist, pigem on see kuulamise märk. Kuulamisele pannakse neis kultuurides väga palju rõhku. Kõnelejat pole kom beks katkestada. Üks vestluse põhireegleid on ära sega, las ta räägib! (lk 29)
  • Individualistlikes kultuurides austatakse otsekohesust. Aus inimene räägib tõtt, vaidlemine on teretulnud, sest vaidluses selgub tõde. Vaidlemine ja üksteisega mittenõustumine nii kodus kui väljaspool kodu on normaalne nähtus. Hinnatakse selget, sujuvat, loogilist ja täpset juttu. Kõneleja ülesanne on üheselt selgeks teha, mida ta mõtleb. Asu asja juurde! Räägi, mida sa selle all mõtled! Ära keeruta! on individualistliku kultuuri nõrga kontekstiga kommunikatsiooni põhireeglid. (lk 29)
  • Eri kultuurides suhtutakse võimu erinevalt. On maid, kus arvatakse, et võim on ühiskonna loomulik osa ning selle ebavõrdset jaotumist võetakse kui paratamatust. Inimestel, kellel on rohkem võimu, on ka rohkem õigusi, ent samas vastutavad nad endast sõltuvate inimeste heaolu eest. Selline ettekujutus võimust domineerib suure võimudistantsiga kultuurides.
Teistes kultuurides arvatakse, et inimesed on võrdsed ja sõltumatud ning igaüks kannab hoolt iseenda eest. Võim ühiskonnas on seotud vaid ametikohaga ning seda tohib kasutada ainult seadusega ettenähtud korras. Niimoodi mõeldakse väikese võimudistantsiga kultuurides. (lk 30)
  • Suhtumine võimu tuleb eriti selgelt välja töösuhetes, kuigi võimudistantsi juured on peres. (lk 30)
  • Kui ühiskonnas valitseb väike võimudistants, siis kohtlevad vanemad last kui endaga enam-vähem võrdset. Eesmärk on kasvatada lapsed iseseisvaks. Vanemad austavad ka lapse seisukohti. Mida vanemaks laps saab, seda enam meenutab vanemate ja lapse suhe võrdõiguslike inimeste vahelist sõprussuhet.
Täiskasvanuks saanud laps on vanematest hingeliselt sõltumatu: oma elu puudutavad otsused langetab ta ise. (lk 31)
  • Suure võimudistantsiga ühiskondades on õpetaja-õpilase suhetes näha ebavõrdsust. Klassis valitseb range kord. Õpetajale ei vaielda vastu, teda austatakse tingimusteta. Loa rääkimiseks või tunnis osalemiseks annab õpetaja. Kui õpilane käitub halvasti, siis võtab õpetaja ühendust õpilase vanematega, kellelt oodatakse rangust. Kehalist karistust koolis peetakse normaalseks, see sümboliseerib õpilase ja õpetaja vahelist ebavõrdsust ning arvatavalt aitab kujundada iseloomu.
Väikese võimudistantsiga ühiskondades kohtleb õpetaja õpilast kui võrdset. Ka õpilased suhtuvad õpetajasse samamoodi. Õpetus on õpilasekeskne ja õpilasi kiidetakse algatusvõime eest. Õpilased väitlevad õpetajaga ja esitavad kartuseta oma seisukohti. Ka ei karda õpilased üle küsida arusaamatuks jäänud asju. Tõhus õppimine sõltub sellest, kas õpetaja-õpilase vahel tekib dialoog. Õpingute taseme määrab õpilase võimekus. Õpingute edenedes väheneb õpilase sõltuvus õpetajast.
Väikese võimudistantsiga ühiskondades asetuvad koolis halvasti käitunud lapse vanemad sageli lapse poolele õpetaja vastu. Kehalist karistust koolis peetakse vägivallaks ja see võib saada kohtuasja algatamise aluseks. (lk 31)
  • Suure võimudistantsiga kultuurides toetavad ülemuse võimu mitmed välised näitajad, nagu uhke auto, suur kabinet, kallis mööbel jms. Alluvad tunnevad uhkust oma ülemuse võimutunnuste üle. Mida rohkem on ülemusel võimu, seda rohkem teda austatakse, kusjuures eakamaid ülemusi austatakse rohkem kui nooremaid. (lk 31)
  • Suure võimudistantsiga ühiskondades pole võimu seaduslikkus kuigi oluline. Võim seisab kõrgemal heast ja kurjast. Tulude jaotumine on ebavõrdne: rikkaid on vähe, vaeseid palju. Maksuseadused soosivad rikkamaid. Tavaliselt kaasneb võimuga ka rikkus ja kõrge ühiskondlik positsioon. (lk 32)
  • Väikese võimudistantsiga ühiskondades peetakse oluliseks, et võim oleks seaduslik ja moraalse kontrolli all. Ebavõrdsust püütakse vähendada seadustega, mis peaksid andma kõigile võrdsed võimalused. Võim, rikkus ja positsioon ei tarvitse käia käsikäes, nende lahusolekut peetakse isegi heaks. Tulud jagunevad võrdsemalt kui suure võimudistantsiga ühiskondades. (lk 32)
  • Suure võimudistantsiga kultuuris aktsepteerivad alluvad ülemuse korraldusi: nad ootavad, et neile öeldakse, mida teha tuleb ega näita üles omaalgatust. Väikese võimudistantsiga kultuuris ei alluta korraldustele pimesi, vaid tahetakse teada, miks korraldust tuleb täita. Kui erineva süsteemi inimesed kohtuvad, siis võib nende suhtlus laabuda häireteta, kui vähemalt üks osapool taipab, millised on teise kultuuri võimusuhted. (lk 34)
  • Tähele on pandud ka seda, et suure võimudistantsiga kultuurides ei tee inimesed kuigi meelsasti koostööd rühmaväliste inimestega, nad teevad koostööd siis, kui neid selleks kästakse. Kui aga rühma lisandub uus liige, siis pannakse ta hierarhiaredelil kohe paika ja temasse suhtutakse positsiooni kohaselt. Selle tõttu kohanevad suure võimudistantsiga kultuurides paremini need, kel on ühiskondlikult arvestatav positsioon. (lk 34)
  • Suure võimudistantsiga ühiskondades on ülemuse juhtmõte ma tahan, et teete nii, ja asi on nii. Kuna usutakse autoriteetidesse, siis kellelgi sellise mõtteviisi vastu ka midagi ei ole. (lk 35)
  • Suure võimudistantsiga ühiskonnast tulnule võib väikese võimudistantsiga maal tunduda kõik ebamäärane, ka vastutusala tundub ebaselge. Probleemi nähakse selles, et kui pole teada, kes vastutab, siis pole võimalik ka kontrollida. Kohanemine väikese võimudistantsiga ühiskonnas võtab aega. (lk 35)
  • Inimesele on omane tunda muret tuleviku pärast. Me elame olevikus, ja kuidas ka ei tahaks me tabada tulevikku, läheb see meil alati eest ära. Ebakindlus tuleviku ees saadab meid kogu aeg, sellega tuleb harjuda. Ent liiga suur ebakindlus võib põhjustada ahistust ning selle vastu püüavad ühiskonnad võidelda tehnoloogia, seaduste ja usuga. Tehnoloogia aitab vältida looduse poolt tekitatud ebakindlust, seadused ja määrused vähendavad teiste inimeste poolt tekitatud ebakindlust ning usk pakub kaitset vältimatute sündmuste eest, näiteks annab lootuse surmajärgseks eluks. (lk 35)
  • Ühte ja samasse tundmatusse olukorda võivad eri ühiskonnad suhtuda täiesti erinevalt: näiteks võib üks ühiskond rakendada ebakindluse leevendamiseks mingit seadust, teine aga ei võta ette suurt midagi, sest peab taolist ebakindlust suhteliselt talutavaks.
Ebakindluse talumise määra järgi jaotatakse ühiskonnad ebakindlust tõrjuvateks ja ebakindlust taluvateks. (lk 35)
  • Suhtumine ebakindlusesse on õpitud. See omandatakse kultuuris kasvades. Kõigepealt õpivad lapsed eristama, mis on must ja mis puhas ning mis on ohtlik ja mis turvaline.
Eri ühiskondades on nendel mõistetel aga erinev sisu. Ebakindlust tõrjuvates kultuurides on must ja ohtlik kindlalt piiritletud: see, mida peetakse mustaks, on alati must ja see, mida peetakse ohtlikuks, on alati ohtlik. Kahtlustele ja suhtelisusele palju ruumi ei jäeta. Isegi mõtteid võib pidada ohtlikeks. Peres kasvades õpivad lapsed, millised mõtted on head ja millised keelatud. Piir hea ja halva vahel on jäik.
Nendes kultuurides erinevat ei sallita: erinev on ohtlik!
Ka ebakindlust taluvates kultuurides on mustal ja ohtlikul oma koht, ent siin jäetakse rohkem ruumi kahtlustele, eriti siis, kui tegemist on tundmatu olukorra, inimese või mõtteviisiga. (lk 36)
  • Ebakindlust erinevalt taluvates maades on ka koolielus erinevusi. Ebakindlust tõrjuva kultuuri õpilased ootavad, et nende ebakindlust vähendaks õpetaja. Eeldatakse, et õpetaja on asjatundja, kes teab vastust igale küsimusele. Õpetajaga üldjuhul ei vaielda, sest õpetaja teab, mis on õige.
Ollakse veendunud, et keerukas keelekasutus viitab tarkusele ja teadmistele. Kõik, mis on lihtne ja arusaadav, on tõenäoliselt ebateaduslik.
Ebakindlust taluvates kultuurides peetakse lugu õpetajast, kes julgeb öelda, kui ta mõnda asja ei tea. Au sees on õpetajad, kes kõnelevad lihtsalt ja selgelt. Hinnatakse raamatuid, kus keerulisi asju seletatakse tavaliste sõnadega. Mõttevahetused ja värsked ideed on alati teretulnud. Oma seisukohti võib julgelt kaitsta. (lk 36)
  • Ebakindlust taluvates kultuurides tekitab seaduste suur hulk hirmu ja ahistust. Seadusi ongi nendes kultuurides suhteliselt vähe ja need reguleerivad põhimõttelisi asju, näiteks seda, kas liiklus on parem- või vasakpoolne. Inimesed on uhked selle üle, et probleeme võib lahendada ka ilma kirjutatud seadusteta. Inimesed ei tunne sisemist sundi töötada, nad töötavad kõvasti vaid siis, kui seda on väga vaja, muidu armastavad nad lõõgastuda.
Hästi suhtutakse aga uuendustesse ja uutesse ideedesse. Need maad ongi sageli uute asjade väljamõtlejad, kuid tootmine jääb enamasti ebakindlust tõrjuvate maade osaks. (lk 37)
  • Võõraste kohtlemine olenebki suuresti sellest, kuidas talub kultuur ebakindlust. Ebakindlust tõrjuvates kultuurides püütakse hoiduda mitmetähenduslikkusest, mistõttu luuakse reegleid ja rituaale kõikvõimalike situatsioonide jaoks, sealhulgas suhtlemiseks võõrastega. Just ebakindluse tõrjumiseks on nendes kultuurides võõraga suhtlemine tihtipeale rituaalne ja/või üliviisakas. Juhul, kui võõraga kohtutakse olukorras, mille jaoks selged reeglid puuduvad, võidakse võõrast isegi ignoreerida - kohelda teda nii, nagu poleks teda olemas. Enamasti tuleb niisugust käitumist ette mitteametlikes olukordades, sest just nendes toimimiseks pole kindlaid reegleid. (lk 39)
  • Erisugune suhtumine ebakindlusesse on üsna hästi märgatav kultuuridevahelises suhtluses. Ebakindlust taluvast kultuurist pärit inimene näeb, et teises kultuuris on mingid erilised mängureeglid, mida rangelt järgitakse. Neid reegleid ei pruugita avalikustada, ent kui neid rikutakse, siis on võimalik inimeste käitumise põhjal otsustada, milles ollakse eksinud. Kui õnnestub need reeglid välja peilida ning selgeks saada, võib suhtlemine ebakindlust tõrjuvas kultuuris osutuda üsnagi tõhusaks: sel juhul teatakse täpselt, millised on inimeste ootused ja kuidas mingile käitumisele reageeritakse.
Ühest küljest võib reeglitesse suhtuda negatiivselt, võtta neid kui märki paindumatusest, teisest küljest aga tagavad reeglid selguse ning turvalisuse. Reeglite teadmisest ja tundmisest on kultuuridevahelises suhtluses igati kasu. (lk 39)
  • Ebakindlust tõrjuvas kultuuris on bürokraatiat rohkem: kõik, mida peetakse oluliseks, pannakse ka kirja. Suulisi kokkuleppeid üldiselt ei tunnistata, need tuleb alati kirjalikult kinnitada. Kuigi ebakindlust taluvast kultuurist pärit inimesele võib see tunduda võõras ja isegi mõttetu, on kirjapanekul ka omad positiivsed küljed. Kirjalik esitus teeb asja selgemaks ja täpsemaks ning osapooled saavad ühesuguse ettekujutuse sellest, milles on kokku lepitud. Kirjalik tekst jääb alati alles, suuline kokkulepe kaob koos inimesega, kui see töölt lahkub.
Ebakindlust taluvates kultuurides usaldatakse ka suulisi kokkuleppeid. Neil on samasugune seaduslik jõud kui kirjalikel lepingutel.
Kui kultuurides eelistatakse erinevaid kommunikatsiooniviise, siis võivad kokkulepete sõlmimisel tekkida kergesti arusaamatused: ühe osapoole arvates võib asi olla kokku lepitud juba siis, kui sellest on räägitud ning kättki antud, teine osapool ootab aga kirjalikku kinnitust, ning kui seda ei tule, ei pea ka vajalikuks lepingut täitma asuda. (lk 40)

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo-v2.svg
Vikipeedias leidub artikkel