Moonakas

Proosa

• Moonakal oli elu tuim ning ränk küll, kui ta selleks jäi elu lõpuni, aga tal oli ka võimalik arendada mõisapõllul ning voorisõidul otse virtuooslikkuseni oma varjatud saboteerimiskunsti. Sellest seisusest osati ometi üha enam ja sagedamini välja rabelda - egas muidu mõisnikud oleks üritanud põllutööliste sissetoomist ja ümberasustamist küll Volga äärest, küll Saksamaalt.
• Artur Adson, "Neli veskit" [1946], rmt: "Neli veskit. Väikelinna moosekant. Ise idas - silmad läänes", Eesti Päevalehe AS, 2010, lk 7-8

• Glehn ei saanud sinna midagi parata, et ta sündis taga Pääskülat Jälgimäe mõisaomaniku pojana, nagu mina ei saanud sinna midagi parata, et sündisin Siberis sepa pojana. Ja kui minu isa poleks 1905. aastal elanud mitte Mahtras, vaid Jälgimäel, siis poleks ta olnud sel ajal mitte Mahtra mõisa moonakas, vaid Jälgimäe moonakas. Ja kui minu isa suutis pärast esimese poja sündi moonakaseisusestvälja rabelda, et mitte uusi moonakalapsi soetada, ja suutis majade, masinate ja orelite ehitajana alustada oma "ametimehe karjääri", siis Glehni moonakana oleks see väljarabelemine olnud palju hõlpsam.
  • Voldemar Panso, "Portreed minus ja minu ümber", 1975, lk 10

• Nõukogude Lääne ja Uue Ida häda näikse olevat ükssama: pole õieti see ega teine, piirisituatsioon kummitab igal sammul ja ajalugu toodab pidetust meie tahtest sõltumatult pidevalt juurde. Ikka ja jälle soovib keegi suurem ja vägevam eestlasi kuhugi integreerida. Kakskultuursus, kaksikmõtlemine, väärtussüsteemide liigkiire vaheldumine ja sellest tingitud ebakindlus – kas see ongi eestlaste vaimne saatus? Kas eestluse ajalooliseks missiooniks ongi tõestada, et Moonakas ja Kadakasaks ühes kuues on elujõuline sümbioos? Samas on eesti oma vaimne maailm täiesti olemas, mis ongi ajaloo tilluke ime, sest enamik nii väikesi etnilisi kooslusi ei ole suutnud luua ei professionaalset kultuuri ega omariiklust.
  • Aili Aarelaid, "Ikka kultuurile mõeldes", Tallinn: Virgela, 1998, lk 7–8

Luule

Võsa võtab võikalt võimust
vanal kullerkupuniidul.
Majavarik maha riusat,
ribu-räbu raiesmik.

Kuskil eemal karjalaudad
mõisa moodi valendavad.
Kuskil venib viilimisi
moodsa aja moonakas.

• Bernard Kangro, "Külaskäik", rmt: "Kojukutsuv hääl" (2000), lk 219

Draama

ADVOKAAT: Eks ta ikka natuke segamini ole maailmas. Rahvas! Rahvas! Rahva hinge tõlgitsenud, rahva südamest kirjutanud, rahvast tõstnud, rahvast kiitnud, rahvas, rahvas! Kes on rahvas? Matsid mätta otsas. Nendest on kirjutamist. Aga meie, kes me midagi teostanud oleme? Kes tõstab meie hinge, kes kõneleb meie sügavustest? Meie oleme need kodanlased ja nemad, matsid ja moonakad - nemad on rahvas ja rahvas on moes. Võtame siis tõsine lonks selle peale, muidu hakkan vihastama.

• Hella Wuolijoki, "Dr. Lucius ja Luuletaja", näidend 3 vaatuses, Tartu Ülikooli Kirjastus, 2013, lk 19