Mine sisu juurde

Kubism

Allikas: Vikitsitaadid
Ljubov Popova, "Filosoofi portree" (1915)
Agnes Weinrich (1873-1946), "Kubistlik maastik. Provincetown", s.d.

Proosa[muuda]

  • Oli ajajärk, mida Max Jacob on hiljem nimetanud kubismi sangariteajastuks. Mäletan, et hiljaaegu kuulsin Picassot ja Gertrude Steini rääkimas igasugustest sündmustest, mis tollal kõik olid olnud, üks neist ütles, aga kõik see ei saanud ju toimuda selle ühe aasta jooksul, oh, ütles teine, sa unustad kullake et olime siis noored ja tegime aastaga üksjagu ära.
    • Gertrude Stein, "Alice B. Toklase autobiograafia", tlk Malle Talvet, 2008, lk 9


  • Kunstis on liialdamine möödapääsmatu, kirjutas Dostojevski; asja näitamiseks on tarvis selle endist kuju deformeerida, üle võõbata, nii nagu värvitakse üle preparaat, et seda mikroskoobi all vaadelda. Te värvite eseme uutmoodi ja mõtlete: see on muutunud tajutavamaks, silmanähtavamaks, reaalsemaks (A l). Kubist multiplitseeris pildil objekti, näitas seda mitmest vaatepunktist, tegi selle kombatavamaks. See on maalikunsti võte.


  • Üks akadeemia poleks suutnud anda mulle kõike, mille ma avastasin, murdes oma hambad näitustel, poeakendel ja Pariisi muuseumites. Alustades turust - kus ma rahapuuduse tõttu ostsin vaid üheainsa pika kurgi - töömees sinistes tunkedes, kõige innukamad kubismi järgijad, kõik näitas kindlat proportsiooni ja selguse tunnetust, täpset vormitaju, maalijalikuma maalimisviisi taju, isegi teisejärguliste kunstnike lõuenditel.
    • Marc Chagall cit. via "Marc Chagall - the Russian years 1906–1922", toim. Christoph Vitali, Schirn Kunsthalle Frankfurt, 1991, näitusekataloog, lk 29


  • Kaamera leiutamine muutis seda, kuidas inimesed näevad. Nähtav omandas uue tähenduse. See kajastus otsekohe ka maalikunstis.
Impressionistide jaoks ei olnud nähtav maailm enam miski, mis end vaatamiseks välja pakkus. Vastupidi - lakkamatus muutumises olev nähtav maailm muutus põgusaks. Kubistide jaoks ei olnud nähtav enam mitte see, mis oli ühe silmaga vaadeldav, vaid kõikvõimalike vaatepunktide kogum.
  • John Berger, "Nägemise viisid", tlk Ingrid Ruudi, 2019, lk 18


  • Paberil - mõnel pool ka tegelikult - oli võimul visionääride valitsus ning just sellele pidid Venemaa loovkunstnikud appi tulema. Kunstimaailma optimistid olid 1917. aastal juubeldanud, nähes revolutsioonis oma ammuste fantaasiate täitumise ja inimeste elu ümberkujundamise võimalust. Neil kulus mitu aastat mõistmaks, et nende uus metseen on südames vanameelne, et Lenini unistused olid roostes ega pürginud tähtede poole. Kosmoselaevad ja kubistide maalid polnud olulised. Lõpuks sai igaühele selgeks, et marksism nägi progressi kui ainust ühesuunalist teed, mida mööda maailma rahvad sammhaaval edasi vaaruvad, takerdudes nagu logiseva käigukastiga vanas bussis sõitjad. Kunstnike ainus ülesanne oli veenda nurisevaid sõitjaid, et nad jääksid sellele õigele teele.
    • Catherine Merridale, "Punane kindlus. Venemaa ajaloo salasüda", tlk Matti Piirimaa, 2014, lk 249-250


  • Ta seisatas, et jälle vett vaadelda, lootes taastada ennist kooliteel silmatud nägemust. Värvid olid tema tähelepanu köitnud. Saarte värvid olid tihti hillitsetud: oliivrohelised, poripruunid, merehallid, kõik udust mahendatud. Varahommikuses päikesevalguses näis pilt kirgas ja kiirgav. Lume kalk valendus. Kolm siluetti. Rongad. Frani maalil oleksid nad nurgelised, vaat et kubistlikud. Kõvast mustast puidust rohmakalt nikerdatud linnud. Ja siis värvilaik. Punane, ergava päikesepalli peegeldus.