Serv

Proosa

Ainult see, kes on servadel käinud, teab, kus on kesktee.
- Matti Kurjensaari, "Miekkatanssi" (1957), tlk Endel Nirk, rmt: "Lahtine laegas", LR nr 39 1971, lk 49

Praegu oled sa kõige piirini jõudnud, klammerdudes elu välimise serva külge. Sinu taga lohiseb äraelatud elu komeedisaba, mille sädemed jõuavad sulle pähe kogu aeg, tahad sa seda või mitte - elu on küll ära elatud, kuid kõik see kestab mõttes edasi, nii hea kui ka halb. Kuid ära kujutle, et keegi teine tahab sellest midagi teada; sinu jutustus on personaalne ja hoia see fakt meeles.
Penelope Lively, "Kuidas see kõik algas", tlk Kati Karu, 2017, lk 80

Luule

Merevesi voolib aegamisi kõiki, keda puudutab.
Ta kannab mu lahtisest peopesast laiali
sõnade kuuma tuhka. Maapinnal pole temast
õrnemat ja leebemat, ometi suudab ta võimatut:
lausuda kaljurahnude sirpjad servad
pehmeks ja ümaraks, siduda saart mandriga,
leevendada kehades läheduseigatsuse põletust.

Maarja Pärtna, "Rannikul" kogus "Ülestõusmise serval" (2024), lk 22