Wikipedia-logo-et.png

Stepihunt

Allikas: Vikitsitaadid
Jump to navigation Jump to search

"Stepihunt" on 1927. aastal ilmunud Hermann Hesse romaan.

  • [ja nii oli terve ta elu näide sellest, et] ilma armastuseta iseenese vastu on võimatu ka ligimesearmastus, et enesevihkamine on täpselt seesama, mis kõige hullem egoism, ja kutsub lõpuks täpselt sama õudse isloeerituse ja meeleheite esile.
  • Ja loomulikult ei taha nad [inimesed] mõtelda: nad on ju loodud elamiseks, ja mitte mõtlemiseks! Jah, ja kes mõtleb, kes teeb mõtlemisest peaasja, see võib selles osas kaugele jõuda, aga ta vahetab siiski maa vee vastu ja kunagi ta ikka upub!
  • Aga on selliseid aegu, kus üks terve generatsioon satub kahe aja, kahe elustiili vahele, nii et ta kaotab igasuguse endastmõistetavuse, igasuguse moraali, igasuguse turvalisuse ja süütuse.
  • Ah, raske on leida seda jumalajälge keset meie elu, keset seda nii väga rahulolevat, väga kodanlikku, väga vaimuvaest aega, nähes seda arhitektuuri, seda askeldamist, seda poliitikat. neid inimesi!
  • Inimene pole ju mingi kindel ega püsiv vorm /.../, pigem on ta katse ja üleminek, ei midagi muud kui kitsas ja riskantne sild looduse ja vaimu vahel. Vaimu poole, Jumala juurde kutsub teda seesmine ettemääratus - Looduse poole, ema juurde tagasi tõmbab teda tungivaim igatsus; nende kahe võimu vahel vangub hirmust värisedes tema elu.
  • See võis olla ülim tarkus või lihtsaim naiivsus, kuid kes mõistab niimoodi silmapilgule elada, kes elab niivõrd praeguses ja oskab nii sõbralik-hoolitsevalt hinnata iga väikest lille tee ääres, iga väikest mängulist silmapilguväärtust, selle peale elu hammas ei hakka.
  • "Oh, Harry, me peame läbi määratu sopa ja mõttetuse sumpama, et koju jõuda! Ja meil pole kedagi, kes meid juhiks, meie ainus teejuht on koduigatsus!"

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo-v2.svg
Vikipeedias leidub artikkel