Atlas (mäestik)

Proosa

• Marrakešist lõunas sirutab Kõrg-Atlase mäestik oma kaljutipud rohkem kui nelja tuhande meetri kõrgusele. Endistel, kitsukestel, pooleldi õhus rippuvatel teedel, mida uuemal ajal on korrastatud ja laiendatud, liiguvad nüüd autod ja bussid turistidega. Teekäänaku taga hakkab äkki silma massiivne, pruunist savist loss, neljakandilistel tornidel peal lubjast valged tipud, müürides vaid mõned aknaaugukesed. See on vägev ja hirmuäratav berberi kants. Need feodaallossid kuulusid sugukondade valitsevatele kaiididele. Ei saanud vanasti lunaraha maksmata neist mööda ükski karavan. Nende "kaljukotkaste" abiga sai Prantsusmaa valitsus end kerge vaevaga Atlases maksma panna. Maroko iseseisvumine tegi lõpu nende "Atlase isandate" hiilgusele ja võimule. (lk 231)
• Atlase mäeahelik linna taga, nelikümmend kilomeetrit eemal, on sulanud kuumavinesse, nagu poleks teda üldse olemaski.

Kuidas võis ta kaduda, Suur-Atlas, berberite kodu ja isamaa, tõke mägedetaguse kiltmaa ja Sahaara vastu? See talvekuudel haaravalt ainulaadne nägemus, silmapiiri ühest servast teise ulatuv hiigelkants, harjade lumi hiilgamas vastu klaassinist taevast, jalad õrnas vines kerkimas kõrgemale kõigest maisest. Kes on selle nüüd silmapiirilt kustutanud?

Kuulen Viiraltit lausumas:

"Olen lõpetamas üht väiksemat eau-forte'i. See kujutab aiamüüri vaatega Atlase poole. Ülesanne on äärmiselt raske selle kauge õhu perspektiivi tõttu."

Kauges õhus on nimelt Tema Majesteet Atlasel praegu pahad päevad. Maa ja kauge meri, tema verivaenlased, ei jäta tema ilu kadestamata ja üritavad teda jälle ära hävitada. Koguni õukondlane lumi reetis ta ja sulas ära. Vaevalt avab mägi koidu ajal silmad, kui lagendikult tema ees kerkivad päikesest kuumutatud maapinnast salapärased hõljuvad voolud. Neile tuleb appi saja kilomeetri tagant läänest Atlandi ookeani lõtv ja isekas hõng. Ühinedes mähivad nad aheliku kähku hahkjasse linikusse. Atlas lämbub, solvub, õhtu eel sähvib sellest vanglast kuivi vihavälke. Vahetevahel, raevust haaratuna, paiskab ta üle oma turja Sahaara tolmu ja liiva madalikule, ei milleski süüdi Marrakešile näkku.

Öö tulekul mäestiku meeled rahunevad. Aovalguses, tähtede pleekides, püüab Kõrg-Atlas näidata end lootusrikkana, ehkki vaid tükati ja harva, on tal isegi pale selge. Kuid samas on tal jälle kitsas ja, hinges tusk, peab ta alluma vaenlaste ülekaalule, lootes abi hilissügiselt. (lk 270)

• Leonora Peets, "Maroko taeva all", 1997