Mäestik

Luule

Mis sõnumeist see lage mäestik kajab?
  Sel hiilgusel ja ängil puudub määr —
maas, mis üht inimsüdant tundma ajab,
  saab kokku taeva sfäär ja põrgu sfäär.

• Emily Brontë, "*Noomida tihti saand, kuid siiski lahti...", tlk Märt Väljataga, rmt: "Väike inglise luule antoloogia", 2018, lk 181

Proosa

• Lühidalt, Maa suured mäestikud näivad olevat niihästi inimsoo esimene elupaik kui ka murrangute ja kestma jäämise töökoda. Nii nagu nad jagavad Maale vett, jagavad nad talle ka rahvaid; nii nagu nad tekitavad sinna allikaid, purskub neistki julguse ja vabaduse vaimu, sellal kui laugem tasandik variseb kokku seaduste, kunstide ning pahede ikke all. Nüüdki veel on Aasia kõrgem osa enamasti metsikute rahvaste tegevusväljaks; ja kes teab, milliseid tulevaste sajandite üleujutusi ning uuendusi võib neilt oodata? (Esimene raamat, lk 47)
• Mis see on, mis tegi Aasia nii ühtseks kommetelt ja eelarvamustelt, tegelikult ju rahvaste esimeseks kasvatusmajaks ning kujunemiskohaks? Esmalt ja peaasjalikult tõsiasi, et see on selline hiiglaslik maalahmakas, millel rahvad said mitte ainult kergesti levida, vaid pidid ka kaua ja pidevalt kokku hoidma, tahtsid nad seda siis või ei. Suur mäestik eraldab Põhja- ja Lõuna-Aasiat, muidu aga ei lahuta neid laialdasi alasid ükski meri; Kaspia meri on ainsana jäänud vana maailmamere jäänusena Kaukasuse jalamile püsima. Siin leidis niisiis traditsioon kergesti oma tee ja rikastus ühest või teisest piirkonnast pärit uute traditsioonidega. (Esimene raamat, lk 49)
  • Johann Gottfried von Herder, "Mõtteid inimkonna ajaloo filosoofiast", tõlkinud Krista Räni. Tartu: Ilmamaa, 2019