Mine sisu juurde

Berberid

Allikas: Vikitsitaadid


Proosa[muuda]

  • Marrakešist lõunas sirutab Kõrg-Atlase mäestik oma kaljutipud rohkem kui nelja tuhande meetri kõrgusele. Endistel, kitsukestel, pooleldi õhus rippuvatel teedel, mida uuemal ajal on korrastatud ja laiendatud, liiguvad nüüd autod ja bussid turistidega. Teekäänaku taga hakkab äkki silma massiivne, pruunist savist loss, neljakandilistel tornidel peal lubjast valged tipud, müürides vaid mõned aknaaugukesed. See on vägev ja hirmuäratav berberi kants. Need feodaallossid kuulusid sugukondade valitsevatele kaiididele. Ei saanud vanasti lunaraha maksmata neist mööda ükski karavan. Nende "kaljukotkaste" abiga sai Prantsusmaa valitsus end kerge vaevaga Atlases maksma panna. Maroko iseseisvumine tegi lõpu nende "Atlase isandate" hiilgusele ja võimule. (lk 231)
  • [Maroko pulmast:] Lävelt avaneb mulle imeline vaade. Kogu ukseesine keeb tantsu vihtuvaist berberi tüdrukuist, kes lumeräitsakaina läbisegi pöörlevad. Ja kelle ümber? Müraka pulli ümber! Looma mõlema sarve otsas tolkneb lillekimp. Pull ise põrnitseb juhmilt, nagu oleks ta see elutu kuldvasikas, kelle ümber iisraeli rahvas kord kõrbes tantsu lõi. (lk 262)
  • Väljast kostab püssipauk. Järgneb teine ja kolmas ning siis on paugutajad äkki saalis — salk turbaneis ja karedais džellaabades berbereid, igaühel käes kalleimast kallim — üleni hõbedaga kaunistatud tulelukuga püss, sama pikk kui selle omanik. Kohe läheb lahti püssitants, kusjuures püsse ristatakse, loobitakse õhku ja püütakse kinni. Välkiirelt laskuvad mägilastest tantsijad põlvili ja prauhti käib luud ja liha vapustav kogupauk. Vaat, see oleks lae küll pealt ära põrutanud! Ninna tungib püssirohu lõhn, suits kobrutab ülespoole ja enne kui jõuan toibuda, tungib sellesse segasesse õhkkonda plärisev pasunahääl. (lk 263)
  • Viiraltit köidab elu ja inimene. Lihtsad mehed pikkades kuubedes tolmusel tänaval. Araabia linnanaised näokatetega. Berberi naised, kes kodumaal on harjunud käima lahtise silmnäoga, kuid kes linnas tõmbavad häbelikult pearäti otsa üle suu, kelle käsitsi taotud hõbedastest ehetest linnanaised ei hooli — pole neil kulla helki ega hinda. Beduiini naised näitavad vooruslikult peale katmata näo ka paljaid rindu. Poistel on tihti lubiraig juustes. Tüdrukud, teel linna leivaahju poole, pealael lauake leivapätsidega, on peaaegu kõik ilusad. Müüri veerel näen mehi aega viitmas, naisi kerjamas ja lapsi imetamas. (lk 275)
  • Ta joonistab... Lihtsas selguses ja karguses kinnitab ta lehele poisi kuju, kõhna näo, kudede pinge kaotanud käsivarred, põllutööst korbased, rammetud käed kodukootud, narmendava džellaaba voltides. Loomise kõrgpunktiks kujunevad noore berberid suured ja ilusad silmad. Nende pärani silmade sügavusest loeb kunstniku intuitsioon, tema peenetundeline hing nagu raamatust poisi kogu sisemaailma. Neist silmadest hõõgub kõigutamatu usk Allahi kõikvõimsusesse, samas ka saatuse paratamatusesse, mis on teda nüüd seadnud vastamisi väärusulisega, rahaka eurooplasega. Tõetruult märgib Viiralt nooruki pilgus avalduva umbusu ja koguni kurbuse tema, võõra naatsaretlase pärast.
Ent kõik need tunded kokku, mis nooruki silmades kajastuvad, hõljuvad iseäraliku, suure ja allergilise väsimuse taustal. Selle spetsiifilise, arstile tuntud väsimuse taustal, mis pärast kahenädalast tähnilise tüüfuse neljakümnekraadise palaviku käes lamamist hoiab inimest veel kaua oma köidikuis.
Teadlikult või mitte, tahes või tahtmata, jäädvustas Eduard Viiralt berberi poisi portreesse äsja Typhus Exantematicust põdenud inimese kliinilise pildi. (lk 279)
  • Vaata, üks neist läheneb sulle parajasti kõhkleval sammul. Arglikult astub ta sinu ette... Ta nägu on küntud näljast ja pisaratest. See on kartlik berberi naine, kaelas hõbelitrid ja nahast kotike Koraani salmiga kurja silma vastu. Tal on kerjakott vöö ümber seotud ja maisest varast pole tal enam muud, kui keha kattev rüü, hõbedast käevõru ja sall peas, mida ta pole veel harjunud linnaemandate kombel näo ette tõmbama. Elu on talle armetult valu teinud, kuid oma saatus tuleb Allahilt alandlikult vastu võtta. Tänulikult tuleb haarata ka see and, mille võõras naatsaretlane talle ulatab sõbraliku naeratusega, seesama, kes tema kuju kärmesti paberile võlus. "Ole õnnistatud, hea võõramaalane, Allah silugu su teed!" (lk 281)