Elutarkus

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Proosa[muuda]

  • Kuni elu on sind läbi nätsutanud ja mitte miski enam kulmu ei kergita, vot siis koorub sellest praktikast elutarkus. Umbes nagu munast koorub lind, kes natuke kuivab ja kosub, avab siis tiivad ja lendab kõrgel kultuurmaastiku kohal ja leiab sellise perspektiivi, mida ei olegi võimalik ette kujutada, ainult kogeda.



  • Ja üsna mõtlikuna heitis ta uuesti voodisse, küsides endalt, kuidas oli küll võimalik, et Aramis osutus alati kuningriigi kõige võimsama mehe kaitsealuseks.
"Kas tuleb see sellest, et tal on rohkem õnne kui minul, või olen mina rumalam kui tema. Ah, tühi kõik!"
Selle kokkuvõtva sõnaga lõpetas nüüd targaks saanud d'Artagnan iga mõttekäigu ja arutluse. Kunagi minevikus ütles ta alati: "Surm ja põrgu!", mis kõlas nagu kannuselöök, kuid nüüd oli ta vanaks jäänud ja pomises filosoofiliselt:
"Tühi kõik!", mis kõigile ta kirgedele piduriks oli saanud. (lk 133)


  • Aga kui poisid seal natuke ringi vaatasid ning ketikoerte lõhna nuusutasid, hakkasid nad taipama, et mingi lillepidu neid ees ei oota. Nad mõistsid, et on viimane aeg putku panna. Okastraati ju veel takistuseks polnud ja omad särgid olid neil alles ihu peal.
"Kui juba Gott mit uns vööle tõmmatakse, ei sealt siis enam pääse," arvasid poisid elutargalt. (lk 65)
  • Veera Saar, "Surnuist ei räägita...", rmt: "Isa niinepuu", 1977, lk 47-70