Kõnemees

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Proosa[muuda]

  • Esimest suurt koosolekut mäletan hästi. Oli teada, et saalis viibib ka isikuid, kes ei poolda eestlasi ja kardeti, et vaidlused võivad minna õige ägedaks. Kavas olid algul mõned lühemad kõned ja seletused, pealootus aga pandi Konstantin Pätsi kõnele. Tema kohta räägiti, et ta on haruldaselt hea kõnemees. Saalis tehti väiksemaid tähendusi eelmiste kõnede puhul, siis tekkis korraga vaikus. Tagant saalinurgast lähenes Konstantin Päts, astus laua taha, seisatas ja vaikis tükk aega. Siis ütles: "Austatud koosolijad..." ja vaikis jälle, siis jälle üks sõna, vaikis jälle... Võib-olla olid need sekundid, mulle tundusid nad aga igavikuna. Hakkasin kartma, et Päts ei saagi oma kõnega hakkama. Panin käed kokku ja ütlesin: "Oh, Jumal, ta ei saa rääkida!" Proua Päts vastas rahuliku häälega: "Ta hakkab ikka nii peale, kogeleb ja siis läheb." Ja tõesti, see läks, kõne voolas ja mõjus nii, et saalipõrand peaaegu oleks lõhestunud maruaplauside ja jalatrampimiste all. Pärast koosolekut ütles mulle mu abikaasa: "Konstantin tegi hästi, seekord on vist kõik kõhklejad ka meie poolt." Mulle oli see kõne esimene tõelise oraatori kõne, elav, ilmekas, teda oleks võinud kuulata lõpmatuseni. Ja mina olin niisuguse kõnemehe pärast värisenud! (lk 130)