Kõnemees

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Proosa[muuda]

  • Sellel, et rahulik suhtlemine võimatuks osutus, oli veel teinegi, õigupoolest väga loomulik tagajärg: ma unustasin kõnelemise. Minust ei oleks ilmselt ka muidu suuremat asja kõnemeest saanud, aga tavalist ladusat inimkõnet oleksin ma ikkagi suutnud kuuldavale tuua. Sina aga keelasid mul juba varakult suud pruukida, Sinu ähvardus: "Ära proovigi mulle vastu rääkida!" ja selle rõhutamiseks tõstetud käsi saadavad mind juba igiammustest aegadest. Sinu palge ees — Sa ise oled, niipea kui jutt käib Sind puudutavatest asjadest, suurepärane kõnemees — arenes mul välja takerduv, kogelev kõnemaneer, ja seegi oli Sinu meelest veel liiast, lõpuks jäin ma päris vait, algul ehk jonni pärast, siis seetõttu, et ei suutnud Sinuga silmitsi seistes ei mõelda ega kõnelda.
    • Franz Kafka, "Kiri isale", tlk Krista Läänemets, LR 11/1997, lk 14


  • Esimest suurt koosolekut mäletan hästi. Oli teada, et saalis viibib ka isikuid, kes ei poolda eestlasi ja kardeti, et [[vaidlus99ed võivad minna õige ägedaks. Kavas olid algul mõned lühemad kõned ja seletused, pealootus aga pandi Konstantin Pätsi kõnele. Tema kohta räägiti, et ta on haruldaselt hea kõnemees. Saalis tehti väiksemaid tähendusi eelmiste kõnede puhul, siis tekkis korraga vaikus. Tagant saalinurgast lähenes Konstantin Päts, astus laua taha, seisatas ja vaikis tükk aega. Siis ütles: "Austatud koosolijad..." ja vaikis jälle, siis jälle üks sõna, vaikis jälle... Võib-olla olid need sekundid, mulle tundusid nad aga igavikuna. Hakkasin kartma, et Päts ei saagi oma kõnega hakkama. Panin käed kokku ja ütlesin: "Oh, Jumal, ta ei saa rääkida!" Proua Päts vastas rahuliku häälega: "Ta hakkab ikka nii peale, kogeleb ja siis läheb." Ja tõesti, see läks, kõne voolas ja mõjus nii, et saalipõrand peaaegu oleks lõhestunud maruaplauside ja jalatrampimiste all. Pärast koosolekut ütles mulle mu abikaasa: "Konstantin tegi hästi, seekord on vist kõik kõhklejad ka meie poolt." Mulle oli see kõne esimene tõelise oraatori kõne, elav, ilmekas, teda oleks võinud kuulata lõpmatuseni. Ja mina olin niisuguse kõnemehe pärast värisenud!


  • Isa kõneleb alati lühidalt, selgelt ja rahulikult. Ta on briljantne oraator igas olukorras. Nagu seisaks omaenda hääle kõrval ja juhiks seda kaugtoimel. Tema häälel on justkui väike distants tema sisima olemusega ning veidi üleolev, pisut irooniline alatoon.
    • Karin Saarsen, "Poola suvi. Ühe eesti-poola suguvõsa elupeegeldusi", 1993, lk 8