Perekonnanimi

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Proosa[muuda]

  • Tädi Salme ei saanud abielus üksnes maja, vaid ka kõige ilusama perekonnanime, mida ma lapsepõlves kuulsin: Stokeby - ja ta õppis, ikka sellessamas abielus, panema oma tütardele samuti õrnilusaid lillenimesid: Amarillis ja Daisy, mis mugandusid küll Illiks ning Teesiks. (lk 8)
  • Olin üllatunud, kui lugesin, et just isa lellepojad - muide, meil kodus "lelle" nimetust ei tarvitatud, meil olid "onu" ja "onupoeg" - kuulusid esimeste hulka, kes 1920. aastal eestistasid oma saksakeelse perekonnanime. Nagu kirjutab Elmar Elisto: nad võtsid uueks nimeks soome keelest Kalmisto. Põhja- ning Kesk-Eestis oli sõna "kalmisto" tol ajal veel tundmatu ja sai tuntuks alles hiljem kirjakeele kaudu, kuhu Tuglas selle lõunamurdest tõi. Nüüd neid ridu kirjutades kõrvetas mind üks ootamatu sööst: äkki on surma seosed minu jaoks saatuslikud? Sest kui juba suguvõsa võttis endale priitahtlikult säärase nime, siis peab meid surm ikka väga armastama. (lk 16)


  • Rongijaama albergue's on teisigi palverändureid. Kogu mu tähelepanu röövib vannituppa astuv poolpaljas sakslane Gerhard. Ta jääb mulle kohe meelde, aga mitte hea vormi pärast, vaid nime tõttu. Gerhard on üks mu lemmiknimedest, mille järgi nimetan ühe oma kaksikutest. Perekonnanime ma neile alles valin, sest laste kasvatamine algab isa valikust ja see on keeruline. (lk 129)

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo.svg
Vikipeedias leidub artikkel