"Jimmy on politseinik, eks ole?" küsis Jane erilise huvita. Ta heitis pilgu kellale. Lõunasöögini oli pool tundi. Ta süütas suure supipoti all Calori balloonist gaasitule, segas leent ja pani kaane tagasi.
"On jah. Kui talu paari aasta eest vabaks jäi, siis Mary lootis, et mees tuleb ehk tagasi, aga tema jäi Lerwicki. Kui ta poega ei saa, siis on ta viimane Perez Shetlandil. Aga Fairi saarel on kogu aeg mõni Perez olnud — sestpeale, kui üks Võitmatu Armaada pardalt pärit meremees kaldale uhuti."
"Ka tütar võib nime alles jätta ja seda edasi kanda," torkas Jane. Tema arvates pidanuks just Maurice soostereotüüpide ohtlikkuse koha pealt teistest targem olema. Kõik külastajad eeldasid, et just tema on selle jaama ülemus ja Angela korraldab broneeringuid ning majapidamist. Tegelikult oli Angela teadlane. Üks neist, kes ronisid kaljudel ja rõngastasid tormilinde ning lõunatirke; kes võttis Zodiaci binokli ja loendas linde, sellal kui Maurice vastas telefonikõnedele, kantseldas personali ja tellis tualettpaberit. Ja erialastel põhjustel oli Angela abielludes säilitanud oma neiupõlvenime.
Maurice naeratas. "Muidugi, aga Jamesi ja Mary meelest ei oleks see päris see. Eriti Jamesi. Juba see on halb, et Jimmy ei taha koju tulla ega Good Shepherdit üle võtta. James tahab pojapoega." (lk 15-16)
Ann Cleeves, "Sinine välk", tlk Lauri Vahtre, 2018
