Onupoeg

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Proosa[muuda]

  • Olin üllatunud, kui lugesin, et just isa lellepojad - muide, meil kodus "lelle" nimetust ei tarvitatud, meil olid "onu" ja "onupoeg" - kuulusid esimeste hulka, kes 1920. aastal eestistasid oma saksakeelse perekonnanime. Nagu kirjutab Elmar Elisto: nad võtsid uueks nimeks soome keelest Kalmisto. Põhja- ning Kesk-Eestis oli sõna "kalmisto" tol ajal veel tundmatu ja sai tuntuks alles hiljem kirjakeele kaudu, kuhu Tuglas selle lõunamurdest tõi. Nüüd neid ridu kirjutades kõrvetas mind üks ootamatu sööst: äkki on surma seosed minu jaoks saatuslikud? Sest kui juba suguvõsa võttis endale priitahtlikult säärase nime, siis peab meid surm ikka väga armastama. (lk 16)


  • Danielil olid ka onupojad — kolm noort Marcel Donelle'i poega. Ka Marcel Donelle, samuti nagu Georges Donelle, oli aednik, kuid tema aiand polnud nii suur. Kõigil noortel Donelle'idel ei puudunud perekondlik sarnasus, ehkki nende isad teineteisega põrmugi ei sarnanenud, samuti nagu ei sarnanenud nendega nende pojadki. Vaatamata sellele, et noored kannatasid okupatsiooniajal alatoitluse all, kasvasid nad ikkagi tugevateks. Noored Donelle'id olid keskmist kasvu, kuid toeka kehaehitusega — otsekui määratud kaua vastu pidama, nagu kõik, mida ehitavad maainimesed, olgu need siis seinad või tarad... (lk 14-15)
    • Elsa Triolet, "Roosid järelmaksuga", tlk Immanuel Pau, 1962