Sarnasus

Proosa

• Danielil olid ka onupojad — kolm noort Marcel Donelle'i poega. Ka Marcel Donelle, samuti nagu Georges Donelle, oli aednik, kuid tema aiand polnud nii suur. Kõigil noortel Donelle'idel ei puudunud perekondlik sarnasus, ehkki nende isad teineteisega põrmugi ei sarnanenud, samuti nagu ei sarnanenud nendega nende pojadki. Vaatamata sellele, et noored kannatasid okupatsiooniajal alatoitluse all, kasvasid nad ikkagi tugevateks. Noored Donelle'id olid keskmist kasvu, kuid toeka kehaehitusega — otsekui määratud kaua vastu pidama, nagu kõik, mida ehitavad maainimesed, olgu need siis seinad või tarad...
  • Elsa Triolet, "Roosid järelmaksuga", tlk Immanuel Pau, 1962, lk 14-15

• ... üks mu antropoloogist sõber rääkis loo ühest teisest antropoloogist - lühikesest, paksust, tumedat verd juudist kes tegi välitöid 30 000 elanikuga Hiina linnas, kus ainus teine mittehiinlane oli pikka kasvu, kõhetu, punase peaga luterlasest kirikuõpetaja. Kui antropoloog kurtis, et kirikuõpetaja post tuuakse kogu aeg talle, vastas hiinlasest kirjakandja: "Vabandust, aga te näete nii sarnased välja."
  • Wendy Doniger, "Mõista antud ämblik. Poliitika ja teoloogia müütides", tlk Aldo Randmaa, 2024, lk 60, ptk "Hallid kassid, haukuvad koerad, vankrid ja noad"

Luule

Elu sarnaneb kõige rohkem surmale, oma õele.
Surm pole teistmoodi kui elu.
Sa võid teda hellitada ja hoida ta kätt ja paitada ta·
pead,
ta ulatab sulle lilleõie ja naeratab.
/---/
Surm käib ringi punapõsksena ja vestleb kõigiga,
surmal on mahe loomus ja vagad palged,
su südamele paneb ta oma leebe käe.

• Edith Södergran, "Elu õde", rmt: "Tuleviku vari", Debora Vaarandi, 1986, lk 28