Kalevala

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Kalevala1.jpg
R.W Ekman: Väinämöinen

Kalevala on 19. sajandil Elias Lönnroti poolt soome, ingeri ja karjala runolaulude ja mütoloogia põhjal koostatud Soome ja Karjala rahvuseepos. Eesti keelde tõlkis "Kalevala" August Annist. Tsitaadid väljaandest "Kalevala". Koostanud Elias Lönnrot. Tõlkinud August Annist. Tallinn: Eesti Raamat 1985


Mõtleb nüüd mu meelekene, ajud need aru peavad,
meel see lükkab laulemaie, suu kutsub kõnelemaie,
põlist laulu leelutama, lugu pikkada laduma.
Sõnad suussa mul sulavad, kõned muistsed keerutavad,
ise keelele ronivad, vaovad hammaste vahele.
Veli kuldne, vennikene, kaunis kasvu-kaasalane!
Lähme nüüd seltsis laulemaie, ühes seadima sõnuda,
kui nüüd kord me kokku saime, teine teisalta tulime!
Harva ühte me tuleme, harukord me kokku saame
nendes kehvades külades, madalailla Põhja mailla.

  • Esimene runo, algusvärsid, lk 5


  • Mieleni minun tekevi,
aivoni ajattelevi
lähteäni laulamahan,
saa'ani sanelemahan,
sukuvirttä suoltamahan,
lajivirttä laulamahan.
Sanat suussani sulavat,
puhe'et putoelevat,
kielelleni kerkiävät,
hampahilleni hajoovat.


Säällap siis see vee emake, vee emake, ilma imbi,
tõstis põlveda meresta, labaluuda laine’esta
pardile pesakohaksi, asemeksi arma’aksi.
See oli parti, pisku lindu, liikelekse, lookelekse,
nägi põlve vee emakse seljalla sinetavalla;
arvas heinamätta’aksi, kamaraksi kerkivaksi.
Lendelekse, lookelekse, põlve otsaje asukse.
Põlvele pesa ehitas, munad kuldased munesi:
kuusi kuldasta munada, raudamuna seitsmendama.

Hakkas hauduma muneda, põlve-otsa hoidemaie.
Haudus päeva, haudus kaksi, haudus kokku kolmandagi,
jo siis sellest vee emake, vee emake, ilma imbi,
tundis end tulinevada, ihu kõike kõrbevada,
mõtles põlve ta põlevat, kõik need soonedki sulavat.
Põlve ta pisut väristas, liigateli liikmeida:
veeresid munad vedeje, langesid jo laineisse,
sääl nad prõksatid puruksi, katki läksid kildudeksi.

Ei munad mudasse jäänud ega killud kooletesse.
Muutusid kenaksi killud, tükid kõik need kauni’iksi:
alumine pool munasta alamaksi maaemaksi,
ülemine pool munasta ülemaksi taeva’aksi;
ülapool punarebusta päikeseksi paistemaie,
ülapooli valge’esta kuukeseks kumendamaie;
mis munassa kirjavada, need tähiksi taeva’alle,
mis munassa mustavada, need said ilma pilvedeksi.

  • Esimene runo, maailma moodustamine. lk 8


Sai siis sinna lemme lehti, lemme lehti, tamme tõhva,
sellest kasvas kaunis taimi, võrsus haljendav võsuke:
tõusis maast kui maasikake, kerkis jo kaheharune.
Oksi laiali ajasi, lehti ilmaje laotas.
Latv see täitis taeva kõige, ilma oksad kõik lihavad:
peatas pilved jooksemasta, rüngad hallid rändamasta,
peitis päeva paistemasta, kuukese kumendamasta.

Siisap vana Väinämöinen arvasi, aru pidasi:
kas oleks tamme murdijada, puu vägeva väänajada?
Häda on mehel elada, kole on kalal ujuda
ilma päeva paistemata, kuukese kumendamata.
Ei ole meesta nii mehista ega sangarit vägevat,
kes võiks tamme kukutada, sadaladva langetada.

  • Teine runo, suur tamm, lk 14


Siisap noori Joukahainen käänas suuda, väänas pääda,
murdis mustada habeta, ise nii sõnad pajatas:
"Kes ei tule mõõku mõõtelema, katsuma kõvu terasid,
selle ma seaksi laulan, kärsakandjaksi kasutan.
Matsin ma mehed sihuksed, selle sinna, teise tänna,
sõtkun sõnnikhunnikusse, lauda virtsaje virutan."

Siis vihastas Väinämöinen, siis vihastas, siis häbenes.
Ise ürgas laulemaie, sai ise sõnulemaie:
ei olnud laulud laste laulud, laste laulud, naiste naerud,
vaid mehe habemelise, mida ei laula kõigi lapsed
ega pooled poiste soosta, kolmandadki ei kosijad
meie halvalla ajalla, kaduvalla käänakulla.
/---/
Laulis mõõga kuldakahva tulivälguks taeva alla,
laulis siis vibu vihase vikerkaareks vete pääle,
sõnus nooled sulgihännad kullideksi keerlevaiksi,
sõnus koera konksuslõua, sõnus maasse maakiviksi.
Laulis mütsi pääst mehelta pilve tombuks taeva alla;
lausus kinda’ad käesta jõekupuks koolde’esse,
sõnus vammukse sinise üles pikaks pilverangaks,
vöölta vöökese säreda mööda taevasta tähiksi.
Laulis enda Joukahaise, sõnus vööni ta sohuje,
lausus rinnuni rabaje, kaenlast saadik maakõduje.

  • Kolmas runo, võistulaulmine, lk 27


Ukko, ilmade jumala, hõõrus kahta kämmaltasa,
pigisteli peopesida vasemalla põlvellasa.
Siita sündis kolme neitsit, kokku kolme Luonnotarta,
rauaroostele emaksi, sinisuise sünnitajaks.
Neiud käia nõtkutelid, astsid piigad pilve äärta
udarailla uhkavailla, rinnulla pigistavailla.
Lüpsid maale rindasida, aru pääle piimasida;
lüpsid maile, lüpsid soile, lüpsid valgeile vesile.
Üksi lüpsis musta piima: vanim muista neidudesta;
teine valgeta valasi: keskmine see neidudesta;
kolmas poeteli punasta: see oli noorim neidudesta.
Kes see lüpsis musta piima, poetas rauda pehmekesta;
kes see valgeta valasi, sellest tehtud on teraksed;
kes see pillasi punasta, sellest malmi sünnitatud.
/---/
Taat see ahjulta urises, parda laulis, pää värises:
"Jo nüüd tean ma raua sünni, tunnen kõik terakse kombed.
Ohoi sinda, rauda kurja, rauda kurja, rähka kehva,
äratehtud tõug terakse! Või siis sellest sa sigisid,
sellest nii koledaks kasvid, läksid liiga ülbe’eksi?
Ei sa siis veel suuri olnud, ei veel suuri, ei ka väike
ega ollagi toreda ega liiga äkiline,
kui sa piimana magasid, rõõsana veel rippelesid
noore neidise nisissa, kasvid piiga kaendelassa
pika pilve ääre päälla, alla taeva’a tasase."

  • Üheksas runo, põlvehaava parandamine. Lk 71 jj


Teose kohta[muuda]

  • Kui millegi, siis oma runodega on rikastand ja mitmekesistand maailma Soome (ja siis ka kogu soomesoo) kultuurilooming. Vähemalt siin on tal tunnustatud olevat pakkuda maailmale midagi õige omapärast ja ühtlasi üldväärtuslikku. Juba kõigisse maailma kaalukamaisse kultuurkeeltesse on tõlgitud selle muinas-soome (osalt ka muinas-eesti) luuleilma paremiku ühtepõimik ja kvintessents — "Kalevala". Ja tolle menu pole kaugeltki ainult mingi romantilise ajajärgu mood, nagu näit. "Ossiani lauludel", vaid jätkub kasvava hooga tänapäevgi. Kaugemad või nooremadki kirjandused rühivad teda omandama (näit. Hollandi, Serbia, Jaapani), ikka uutes tõlgetes püütakse tabada tema olulisemat, ta stiili ja vaimuvarjundeid.
Sest lõppeks on neis laanepiigade ja kõrvetaatide "igirunodes" ometi midagi, mis teeb nad püsivaks ja isegi moodsaks. Neis on seda siseelu — nii lihtne, kui see ongi — vahetu väljenduse jõudu, loodusinimese konkreetsust ja meeleoluehtsust, mis ikka jälle kipub kaduma mõistuspäranevas ja oma tehnilise liigteadlikkuse tõttu mehhaniseeruvas kirjaluules. Neis on seda üldinimlikkust, mida nii raske on säilitada sääl, kus aina taotellakse uut ja siis erandlikku, s.o. moodsas kunstkirjanduses. Kuigi siin lauldavad motiivid, teod, võitlused ja kannatused, armud ja mured, soovid ja tarkused on nii algelised ja lihtsad, on need ometi ka meile kõigile tähtsad, suured, inimelu põhivajadustest kasvand ja kõigil aegadel olulised. Nii tõusevad nende väljendusedki sageli sümboolse väärtuseni, omandavad nende kujud ja lauselmad vahel teatava ürgelise monumentaalsuse — nagu Piibligi omad.
  • August Annist, "Eessõna", "Kanteletar", teine trükk, Ilmamaa 2020, lk 8

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo.svg
Vikipeedias leidub artikkel