Irène Némirovsky

Irène Némirovsky (24.veebruar 1903, Kiiev – 17. august 1942, Auschwitz) oli Ukraina juudi päritolu prantsuse kirjanik.

"Prantsuse süit"[muuda]

Irène Némirovsky, "Prantsuse süit", tlk Mirt Väli, Hea Lugu, 2012.

Palav, mõtlesid pariislased. Soe kevadõhk. Oli öö, käis sõda ning parajasti toimus õhurünnak. Kuid koidik oli lähedal ja sõda kaugel. Esimesena kuulsid sireenihuilgeid need, kes magada ei saanud: voodisse naelutatud haiged, rindel võitlevate meeste emad, nutetud silmadega armunud naised. Alguses kostis see ebamäärase vilinana, justkui rõhutud rinnust kuuldavale tuleva oigena. Ei läinud kaua, kui juba kajas huiletest kogu taevas. Hääled tulid kaugusest, silmapiiri tagant, aeglaselt, peaaegu laisklevalt. Need, kes veel magasid, nägid unes üle kiviklibu rulluvaid merelaineid, märtsikuises tormis õõtsuvaid puid, kappava veisekarja sõrgade all vappuvat maapinda, kuni uni lõpuks reaalsusele järele andis ja nad vaevaliselt silmi avades sosistasid: "Õhurünnak?" (lk 24, romaani algus)
Päev hakkas peagi koitma. Üle kõnniteede, kaldarinnatiste ja Jumalaema kiriku tornide libises hõbedane valguskuma. Olulisemad ehitised olid poolest saati liivakottidega palistatud - need varjasid ära Pariisi ooperiteatri fassaadil ilutsevad Carpeaux’ tantsijad ning summutasid Triumfikaare tipust kajava "Marseljeesi".

Suurtükilasud kõlasid veel üpris kaugelt, kuid jõudsid järjest lähemale ning peagi vastasid kõik aknaklaasid neile tärinaga. Palavates kinni topitud akendega tubades sündisid lapsed, kelle nutt viis naiste meeltest sireenide ja sõja hääled. Surijate kõrvus kostsid lasud tühiste ja tähendusetutena - neile oli see kõigest lisamüra ebamääraselt tontlikus häälterägastikus, mis elust lahkujate peas kohiseb. Väikesed lapsed magasid rahulikult oma ema sooja külje vastas, matsutades aeg-ajalt õrnalt suud nagu udarat imevad lambatalled. Teede ääres seisid hüljatuna tänavakaubitsejate värskeid lilli täis kärud. (lk 25)

Kass hoidis ebalevalt oma teravate hammaste vahel väikest luid täis kalatükki. Ta ei julgenud seda alla neelata, kuid ei raatsinud ka välja sülitada. (lk 27)
"Ma arvasin, et muuseumist viidi septembris kõik asjad minema," sõnas Hubert.

"Jah, aga esialgu Bretagne’i planeeritud ajutine hoiupaik osutus liiga niiskeks ja seega ei sobinud. Ma lihtsalt ei taipa. Rahvuslike aarete kaitsmiseks moodustati spetsiaalne komitee. See koosneb kolmest osakonnast ja seitsmest allosakonnast, millest igaüks pidi ametisse määrama ekspertide kogu, kes vastutab sõjaajal kunstiteoste turvalisuse eest. Ja siis teatab ajutise muuseumi valvur meile eelmisel kuul järsku, et lõuenditele on tekkinud kahtlased laigud. Jah, ühel imelisel Mignard'i portreel ilutsevad mingid jälgid rohelised plekid! Toimetasime väärtuslikud pakid kiiremas korras Pariisi tagasi ja nüüd ootan käsklust, et need kuskile edasi saata." (lk 35)

Kirjanik Gabriel Corte töötas terrassil. Temast ühele poole jäid tumedad õõtsuvad puud, teisele poole rohetavalt kuldne päikeseloojang, mis vaikselt Seine'i jõkke hääbus. Kui rahulik kõik ümberringi oli! Tema kõrval olid truud sõbrad, suured valged hästikasvatatud koerad, kes olid küll ärkvel, kuid lamasid liikumatult poolkinniste silmadega, ninad vastu jahedaid kiviplaate toetatud. Tema jalge ees korjas armuke vaikides põrandalt paberilehti, mille ta maha oli pillanud. Peegeljate aknaklaaside taga askeldasid nähtamatuna teenijad ja sekretär - nad olid peitunud kuhugi maja tagatubadesse, tema elu kulisside taha; elu, mis pidi olema särav, luksuslik ja distsiplineeritud nagu ballett. Ta oli viiekümneaastane ning tal olid oma lemmikmängud. Sõltuvalt päevast oli ta kas Taevaste Valitseja või raske ja tulemuseta töö all vinduv vaene autor. Oma kirjutuslauale oli ta lasknud graveerida: "Et kergitada nii rasket koormat, oleks vaja kogu sinu vaprust, Sisyphos." Teised kirjanikud olid tema peale kadedad, sest ta oli rikas. Ta ise rääkis vahel kerge meelekibedusega lugu oma esimesest kandideerimisest Prantsuse Akadeemiasse - üks valijatest, keda oli palutud tema poolt hääletada, oli sarkastiliselt vastanud: "Tal on kolm telefoniliini!" (lk 37)
[Gabriel Corte:] "Ma olen sulle alatihti rääkinud, et sa ei pööra kõrvaltegelastele piisavalt tähelepanu. Romaan peaks olema nagu võõraid inimesi täis tänav, kellest sügavuti tunneme ainult kahte-kolme, mitte enamat. Vaata näiteks Prousti-suguseid kirjanikke. Nad teadsid, kuidas kõrvaltegelasi peategelaste alandamiseks, nende tähtsuse vähendamiseks kasutada. Ühes romaanis ei saa olla midagi väärtuslikumat kui kangelasele antud alanduse õppetund. Mäletad "Sõjas ja rahus" neid väikesi talutüdrukuid, kes naerdes vürst Andrei tõlla ees teed ületavad? Autor räägib tüdrukutest, räägib otseselt neist ning viib sellega lugejate kujutluspildi hoobilt uuele tasemele. Enam ei ole ainult üks nägu, üks hing. Ta portreteerib inimesi rahva hulgast." (lk 39)
Nagu tavaliselt, seadis toapoiss valmis külma õhtueine, mis ootas nüüd, et isandale naudingut pakkuda. Einete ajal sõi Gabriel vähe, kuid õhtuti läks ta kõht sageli tühjaks. Laual oli külma põldpüüprae ülejääke, virsikuid ning hõrgutavaid juustupirukaid, mida Florence ise ühest vasaku kalda pagaripoest toomas käis. Lisaks pudel Pommeryd. Pärast aastatepikkust mõtisklemist ja katsetamist oli Gabriel otsusele jõudnud, et tema maksahaigusega sobib kokku ainuüksi šampanja. (lk 40)
Florence jagas Marcelile ja teenijatüdrukule korraldused kätte ning keskendus ise kõige hinnalisematele esemetele ja kõigele, mis põgenedes endaga kaasa tuleks võtta. Ta asetas voodile kerge, kuid tugeva kohvri. Kõige põhja peitis ta ehted, mille ettenägelikult juba varem seifist välja oli võtnud. Nende peale asetas ta veidi pesu, tualett-tarbed, kaks vahetuspluusi, väikese õhtukleidi, et kohe saabudes midagi selga oleks panna, sest tuli arvestada teel esinevate viivitustega, hommikumantli ja toakingad, meigikarbi, mis võttis palju ruumi, ja muidugi Gabrieli käsikirjad. Ta üritas kohvrit kinni suruda, kuid tulutult. Ta paigutas ehtelaeka ümber ning proovis uuesti. Ei, ilmselgelt tuli midagi eemaldada. Kuid mis? Kõik oli hädavajalik. Ta pani põlve kohvrile, surus, tõmbas lukku, kuid ikka asjatult. Ta hakkas juba närvi minema. Lõpuks kutsus ta teenijatüdruku.

"Äkki õnnestub teil see kinni saada, Julie?"

"Võimatu, proua. See on liiga täis."

Ühe üürikese hetke kõhkles Florence meigikarbi ja käsikirjade vahel, valis siis aga meigikarbi ning sulges kohvri. (lk 41)

Nii et teie arvates pean ma jalgsi lahkuma?" kostis proua Michaud' kõrvu.

"Te ei taha mind ka kunagi kuulda võtta. Minge otsemat teed automehaaniku juurde. Ärge olge kitsi, lubage neile, mis nad tahavad, ja auto parandatakse ära."

"Ma ju räägin teile, et see on võimatu! Võimatu! Kas te saate prantsuse keelest aru!"

"Sellisel juhul, sõbrake, mida ma teile ütlema peaksin? Sakslased on peaaegu Pariisis. Ja teie tahate minna Versailles’ maanteele? Miks te sinna üleüldse minema peaksite? Minge rongiga."

"Kas te kujutate ette, mis rongijaamades praegu toimub?"

"Ega olukord teedel parem pole."

"Te... te lihtsalt ei tea asjadest midagi. Teie lähete oma kahe autoga..."

"Minuga tulevad toimikud ja osa personalist. Mida ma siis teie arvates personaliga ette peaksin võtma?"

"Ah! Palun teid! Ärge olge naeruväärne! Ka teie naisel on auto!"

"Te tahate sõita mu naise autos? Tõepoolest geniaalne mõte!"

Tantsijanna keeras mehele selja ning vilistas oma koerale, kes silmapilkselt kohale tormas. Nördimusest värisevate kätega kinnitas ta koerale rihma kaela.

"Olen kogu oma nooruse ohverdanud mingile ..." (lk 49)

Pimeduse saabumine polnud enam kaugel, kuid Péricand’ide auto seisis ikka veel värava ees. Katusele oli kinnitatud suur pehme madrats, mis viimased kakskümmend kaheksa aastat nende abieluvoodit oli katnud. Pakiruumi oli paigutatud lapsevanker ja jalgratas. Suure vaevaga üritati ära mahutada kõiki kotte ja kohvreid ning lisaks veel toidukorve võileibade, termose, laste piimapudelite, külma kanaprae, singi, saia ja vanahärra Péricand’ile mõeldud piimapulbri purkidega. Kõigepealt oli viivitamist põhjustanud pesunaine, kes polnud õigeks ajaks voodipesu kohale toimetanud ning keda ka telefoni teel kätte saada õnnestunud. Tikanditega tekikottide hülgamine tundus aga ilmvõimatu; need moodustasid Péricand-Maltête'ide perekonna pärandist niisama lahutamatu osa kui juveelid, hõbenõud ja raamatukogu. Terve hommikupoolik oli läinud otsingute nahka, kusjuures tuli välja, et pesunaine ise oli juba Pariisist lahkunud. Proua Péricand sai oma vara küll lõpuks kortsunud ja niiske pakina kätte, nii et lõunasöögi aeg möödus tal pesu kokku voltides. Plaanis oli, et teenijad ning Hubert ja Bernard lahkuvad rongiga, aga juba olid kõik rongijaamad raudtaraga suletud ning sõjaväe valve all. (lk 51)
"Kiiremini, kiiremini," utsitas härra Péricand.

Kord tuli aga meelde, et pitskangastega kohver on maha ununenud, teinekord meenus triikimislaud. Teenijad olid kaotanud igasuguse terve mõistuse. Nad värisesid hirmust. Nad tahtsid lahkuda, kuid rutiini jõud oli tugevam kui hirm ning nad pidasid väga oluliseks, et kõik oleks täpselt nii nagu tavaliselt enne puhkuseks maale sõitmist. Kohvrites pidi kõik oma harjumuspärasel kohal olema. Nad ei olnud veel päriselt aru saanud, mis toimub. Võiks öelda, et nad tegutsesid kahes ajas korraga - poolenisti olevikus, poolenisti minevikus, justkui oleksid sündmused vaid õhkõrnalt nende teadvusse jõudnud, lastes suuremal osal ajust rahulikult magada. Lapsehoidja, kelle hallid juuksed olid soengusse sättimata, huuled kokku pigistatud ning silmad pisaraist märjad, voltis üllatavalt elavate ja täpsete liigutustega Jacqueline'i värskelt triigitud taskurätte. (lk 52)

Mida see pretensioonikas proua õige telefonis rääkinud oli? Naine oli mõista andnud, nagu tema, Charles, tahaks Prantsusmaalt põgeneda! Vaene lollpea! Naine oli ette kujutanud, et tekitab temas piinlikkust, häbistab teda! Igatahes, ta lahkub! Päris kindlasti kohe! Jõuaks ta ainult Hendayeni välja, siis õnnestuks piir ületada. Ta veedaks mõned päevad Lissabonis ning jätaks seejärel selle eemaletõukava ja tülgastavalt verise Euroopa seljataha. Ta kujutles Euroopat vaimusilmas pooleldi lagunenud laibana, tuhandest haavast puretuna. Üle ta ihu jooksis külmavärin. Ta ei olnud selle koha jaoks loodud. Julm ja toores maailm, kus oli vaja end hoopide eest kaitsta. Ta vaatas oma kauneid käekesi, mis polnud kunagi tööd teinud, mis olid vaid paitanud skulptuure, antiikseid kuldesemeid, raamatuid ja vahel mõnd Elizabethi-aegset mööblitükki. (lk 58)
Michaud’d olid juba kell viis hommikul üles ärganud, et oleks piisavalt aega korter enne lahkumist ilusti korda teha. Iseenesest oli natuke veider näha nii suurt hoolt ja vaeva asjade pärast, millel polnud mingit väärtust ja mis suurima tõenäosusega nagunii hävivad, nii kui esimesed pommid Pariisile langevad. Proua Michaud mõtles aga, et surnud, kelle saatuseks on maa all roiskuda, sätitakse ju ka korda ja pannakse ilusasti riidesse. See on viimne austusavaldus sellele, mis sulle kallis on olnud, viimne võimalus tõestada oma armastust. Ja see väike korter oli neile väga kallis. Nad olid seal kuusteist aastat elanud. Kõiki mälestusi ei saanud end aga kaasa võtta. Proovida ju võis, kuid parimad jäid ikka sinna, nende vanade seinte vahele. (lk 60)
... mööda Pariisi teed voolas lõputu aeglane rodu autosid, kaubikuid, busse ja jalgrattaid. Nende vahel manööverdasid talumehed oma laste ja loomakarjadega. Nad olid talud maha jätnud ning suundusid nüüd lõunasse. Keskööks ei leidunud kogu Orleans’is ühtki vaba tuba, ühtki vaba voodit. Inimesed magasid maas, pead kohvritele toetatud: kohvikupõrandatel, tänavatel, rongijaamades. Ummik oli nii suur, et linnast välja saada polnud võimalik. Räägiti, et sõjaväele tee andmiseks oli barrikaad ehitatud.

Üks auto saabus teise järel. Nad sõitsid ilma mürata, tuled kustutatud. Nad olid nii üle koormatud, et võisid iga hetk laiali laguneda: kohvrid, kotid, mööbel, lapsevankrid ja linnupuurid, kastid ja pesukorvid, katusele kinnitatud madratsid. Näis, nagu ei liiguks nad edasi mootori jõul, vaid veereksid omaenda raskuse all mööda kaldus tänavaid. Majade ja väravate väljapääsud olid blokeeritud, autod olid üksteise vastu surutud nagu kalad lõksus, tundus, et üheainsa võrguga võiks nad kõik kokku koguda ja kuivale heita. Ei kostnud mingit kisa ega nuttu, isegi lapsed olid vait. (lk 65)

[Florence:] "Aga meil ju oli ometi võimalus tuba saada! Meil oli erakordne võimalus tuba saada!"

"Ah et sina nimetad seda erakordseks võimaluseks? Seda jälki katusekambrit, mis haises lutikate ja kanalisatsiooni järele. Sa ei märganud, et see asus otse köögi kohal? Mina selles toas? Kujutad sa mind selles toas ette?"

"Oh, Gabriel, su enesearmastus ületab igasugused piirid."

"Jäta mind rahule, eks? Mulle on alati tundunud, et teatud nüansse, teatud..." ta otsis sõnu, "... teatud pisiasju sa lihtsalt ei tunneta."

"Ma tunnetan, et mu kannikad valutavad," karjus Florence, unustades äkitselt viimased viis aastat oma elust. Ta laksatas sõrmustega ehitud käe vulgaarselt vastu kintsu. "Oh, mul on sellest kõigest kõrini!" (lk 66)

Autosid saabus muudkui juurde ja juurde.

"Võivad nad alles väsinud olla! Võib neil ikka palav olla!" kordasid linlased, kuid kellelegi ei tulnud pähe mõnele neist vaesekestest oma uks avada, ta enda koju kutsuda, lasta tal siseneda sellesse varjulisse paradiisi, millest majataguse pöökpuu all asuv puupink, sõstrapõõsad ja roosipeenrad aimu andsid. Põgenikke oli liiga palju. Liiga palju kurnatud, surnukahvatuid, higiseid kujusid, liiga palju nutvaid lapsi, liiga palju suid, mis tõid väriseval häälel kuuldavale meeleheitel küsimusi: "Ega te ei tea, kust me võiksime toa leida? Magamisaseme?" "Kas te oskate meid mõnda restorani juhatada, proua?" See kõik hirmutas potentsiaalseid heategijaid. Selles armetus rahvahulgas polnud enam midagi inimlikku, see sarnanes teel oleva loomakarjaga, nad kõik olid muutunud ühetaoliseks. Kortsus riided, laastatud näod, kähedaks tõmbunud hääled - kõik see muutis nad üksteise sarnaseks. Nad tegid ühesuguseid liigutusi, hääldasid samu sõnu. Autost välja astudes nad koperdasid natuke, justkui oleksid purjus, tõstsid siis käe otsaette, oma valutavatele meelekohtadele. "Mu Jumal, mis reis!" ohkasid nad, "Me näeme head välja, kas pole?" irvitasid mõned. "Tundub, et seal läheb olukord paremaks," öeldi üle õla mingile nähtamatule punktile osutades. (lk 69)

"Meil ei ole enam midagi järel, proua," teatas müüja.

"Kuidas nii? Ei võiküpsiseid, ei piparkooke, mitte kui midagi?"

"Mitte kui midagi, proua. Kõik on otsas."

"Andke mulle siis viissada grammi Tseiloni teed palun."

"Kõik on otsas, proua."

Proua Péricand’ile juhatati teed teistesse toidupoodidesse, kuid mitte kusagilt ei olnud midagi osta. Põgenikud olid linna laastanud. Kohviku läheduses sattus ta kokku Hubert’iga, kellel polnud õnnestunud öömaja leida.

"Meil pole midagi süüa, poed on tühjad!" hõikas naine juba kaugelt.

"Ma leidsin küll kaks väga hästi varustatud poodi," vastas Hubert.

"Kas tõesti! Kustkohast?"

Hubert purskas kogu südamest naerma: "Üks müüs klavereid ja teine matusetarbeid!" - "Oh sind vaest ullikest!" ohkas ema. (lk 71-72)

Hoolimata väsimusest, näljast ja murest ei tundnud Maurice Michaud end kuigi õnnetuna. Tal oli omamoodi mõtlemisviis, mis ei omistanud iseenda isikule liigset tähtsust, ta ei olnud enda silmis see erakordne ja asendamatu olend, millena iga inimolevus end harilikult kujutleda tavatseb. Tal oli kaaskannatajast küll kahju, kuid see tunne oli külm ja kaalutletud. Lõppude lõpuks paistsid suured inimränded nagunii loodusseadustele alluvat, mõtles ta. Ilmselt olid teatud aja tagant aset leidvad massilised inimeste ümberpaigutumised rahvustele niisama vajalikud nagu rändkarjatamine loomakarjadele. Härra Michaud'le pakkus see mõte kummalist lohutust. Inimesed ümberringi uskusid, et saatus nuhtleb vaid neid, vaid nende õnnetut põlvkonda, kuid tema teadis, et väljaränded on aset leidnud läbi aegade. Sellele maale - nagu kõigile maailma maadele - sündinud inimesed põgenesid, vere maik suus, vaenlase eest, jätsid seljataha leekides linnu, surusid oma lapsi rinna vastu ning keegi neist ei mõelnud hetkekski kaastundega kõigile neile, kes enne neid surnud olid. Nende jaoks polnud nende eellastel rohkem tähtsust kui tapetud kanadel. Maurice kujutles surnute hingi tee kohal hõljumas, tema poole küünitamas ning talle kaeblikult kõrva sosistamas: "Me oleme kõik selle enne sind läbi teinud. Miks sul peaks rohkem õnne olema kui meil?"

"Sellist õudust pole varem nähtud!" kurtis üks paks naine tema kõrval.

"On ikka, proua, on ikka," kostis Maurice leebelt vastu. (lk 73-74)

Pärast mõningast edasiliikumist jäid neile aga teele esimesed hukkunud - kaks meest ja üks naine. Nende kehad olid tükkideks rebitud, näod olid aga imekombel puutumatuks jäänud. Need kolm sünget nägu näisid nii tavalised. Nende üllatunud, juhmidest ilmetest võis välja lugeda, justkui üritanuksid nad asjatult mõista, mis nendega juhtunud on. Nad olid elu jooksul nii vähe teinud, mu Jumal, nii vähe teinud, et surra! Ilmselt polnud naine kogu oma elu jooksul palju rohkemat ütlema pidanud kui "porrulaugu hind on jälle tõusnud" või "kes see põrsas mu põranda ära on määrinud?".

"Aga mida mina sellest üleüldse tean?" mõtles Jeanne. Võib-olla peitus selle madala lauba taga, nende hallide sassis juuste all erakordne intelligents ja headus. Ega ka mina ja Maurice inimeste silmis midagi enamat pole kui paar vaeseid tühiseid ametnikke. Ühest küljest see ongi nii, kuid teisalt oleme me hinnalised ja erakordsed. Ma tean ju ka seda väga hästi. "Milline jälk raiskamine," ohkas ta. (lk 77)

Jean-Marie oli kaks päeva varem viga saanud. Ta viibis rongis, mis langes pommitamise ohvriks. Plahvatuses polnud ta haavata saanudki, kuid selle aja jooksul, mil ta oma koikust ukseni jõudis, oli vagun põlema süttinud ning kui ta perroonilt kaubikusse hiivati, oli ta juba pooleldi teadvusetu. Ta lamas liikumatult kanderaamil, kukal oli maha libisenud ning kolksas iga põrutuse peale vastu tühja kasti. Kolm sõdureid täis kaubikut liikusid aeglaselt mööda pommitamise tagajärjel peaaegu läbimatuks muutunud teed. Konvoi kohal tiirutavad vaenlase lennukid tõid Jean-Marie hetkeks deliiriumilaadsest seisundist välja. "Ilmselt on kanadel just sama tunne, kui raudkull silmapiiril on mõtles ta.

Ta silme ette kerkis segane kujutluspilt oma kunagise lapsehoidja talust, kuhu ta väiksena alati kevadvaheaegu veetma saadeti. Päikest täis hoov, teri nokkivad ja tuha sees ringi siblivad kanad, siis äkki hoidja suur luider käsi, mis ühe lindudest oma haardesse krabab, ta jalad kinni seob, ta minema viib ning... Jean-Marie silme ees purskas groteskselt vulksuv verejuga. Surm. Ka mind krabati kinni ning veeti kaasa, mõtles ta... krabati kinni ning veeti kaasa... ja homme, kui mind kondisena ja paljana kuskile teele heidetakse, ei näe ma mitte parem välja kui see vaene kana... (lk 81)

Gabriel tagus mitu korda raevukalt vastu kulla ja vandliga kaunistatud nessessääri, millele ta küünarnukkidega nõjatus.

"Sõjakaotus ja väljarändamine iseenesest on niigi valulikud episoodid, kui neist veel viimnegi suursugusus ja hiilgus ära võtta, pole neil mingisugust väärtust! On lubamatu, et mingid poodnikud, kojamehed ja räpased inimesed oma virisemise, keelepeksu ja roppustega seda traagilist õhkkonda labastavad. No vaata neid nüüd! Vaata neid! Ausõna, nad ajavad mu hulluks!"

"Henri, andke veidi gaasi! Kas te ei saaks seda panni maha raputada!" hüüdis ta autojuhile.

Henri ei vaevunud vastamagi. Auto liikus kolm meetrit edasi ning jäi siis autode, jalgrataste ja jalakäijate lõputus kaoses jälle seisma. Ja oligi sidemes peaga naine Gabrielist taas vaid paari sammu kaugusel. Naisel olid paksud tumedad kulmud, suured säravvalged hambad ning karvane ülahuul. Sidemed olid verega läbi imbunud, mustad juuksekarvad vati ja riideräbalate külge kleepunud. Gabriel judistas vastikusest õlgu ning pööras pea ära. (lk 85)

Silmapiirilt paistis Tours’i eeslinn, kuid autod ei liikunud enam edasi. Ristmikule oli teetõke püsti pandud. Pidi oma korda ootama. Möödus tund. Gabriel muutus üha kahvatumaks. Enam ei unistanud ta võileibadest, vaid õhulisest soojast supist, väikestest võis praetud pirukatest, mida ta Biarritzist tagasiteel kord Tours'is söönud oli. Ta oli siis koos ühe naisega. Veider, ta ei mäletanud enam ei naise nime ega nägu. Mälestustesse olid sööbinud vaid väikesed võipirukad, mille pehme rammusa taina sees peitus trühvlilaast. Siis lendas ta fantaasia lihale - suur tükk pooltoorest veisefileed võikilluga, mis õrnal lihal vaikselt sulab. Kui hõrk! Jah, just seda oli talle praegu vaja... rostbiifi, biifsteeki... chateaubriand'i... äärmisel juhul eskaloppi või lambalihakotletti.

Ta ohkas sügavalt. (lk 86)

"Kuula mind nüüd tähelepanelikult, Hubert! Kui isa siin ei ole, kamandan mina! Sa oled alles laps, vaevalt seitsmeteistkümnene. Sinu kohus on end tuleviku jaoks hoida..."

"Järgmise sõja jaoks?"

"Järgmise sõja jaoks," kordas proua Péricand masinlikult. "Senikaua ei jää sul üle muud kui vait olla ja minu sõna kuulata. Sa ei lähe mitte kuskile. Kui sul vähegi südant oleks, poleks nii julm ja rumal mõte sulle pähegi tulnud! Kas mul on sinu arvates veel vähe muresid? Kas sa ei saa siis aru, et kõik on läbi? Et sakslased tulevad ja sa ei saa sadat meetritki astuda, kui nad sind maha lasevad või vangi võtavad? Suu kinni! Ma ei taha sinuga sel teemal enam vaielda! Siit majast välja astud sa ainult üle minu laiba!" (lk 95)

Mõne aja pärast suikus ka proua Péricand unne. Hubert kargas püsti, hüppas avatud aknast välja, jooksis varjualuseni, kus hoiti jalgrattaid ning, avanud võimalikult vaikselt värava, lipsas tänavale. Kogu ümbruskond magas. Kuulipildujamüra oli vaibunud. Vaid mõned kassid kräunusid katustel. Vana tolmuse väljaku keskel kõrgus uhke taevasiniste vitraažidega kirik, mille ümbrusesse põgenikud oma autod olid parkinud. Need, kes külast peavarju polnud leidnud, magasid autodes või muruplatsil. Kahvatutel nägudel püsis ka magades pinges ja kartlik ilme. Ometi oli näha, et nad magavad nii sügavalt, et enne hommikut ei ärata neid miski. Uni oleks võinud surmaks üle minna nii, et nad poleks sellest arugi saanud. (lk 97)
Aeg ajalt jäi rongkäik tule alla. Surm hõljus õhus ning sööstis siis ühtäkki, tiivad välja sirutatud, terasnokk kurjakuulutavalt püsti, mööda teed roomava pika väriseva putukarodu suunas. Kõik heitsid pikali maha, naised viskusid laste peale, et neid oma kehaga kaitsta. Kui tulistamine lõppes, olid rahvamurrus sügavad vaod justkui viljapõllus, millesse äikesetormi ajal maha kukkunud puud teravad sirged kaevikud jätavad. Alles pärast mõnda vaikusehetke hakkas kostma oigamist ja appihüüdeid. Need kaikusid üksteisele vastu; oiged, mida keegi ei kuulnud, appihüüded, millele keegi ei vastanud... (lk 101)
Hubert’i ette oli tõstetud supitaldrik ja natuke juustu. Ta sõi. Lõpetanud, küsis ta sõdurilt: "Mis te nüüd peale hakkate?"

Vahepeal oli veel üks sõdur silmad avanud. Küsimus tekitas meestes erimeelsusi. Üks tahtis Cressanges’i minna, teine oli vastu.

"Mis vahet seal on? Neid on nagunii kõikjal. Nad on igal pool," halises sõdur arglikult, heites aeg-ajalt enda ümber hirmunud ja valu täis pilke nagu puurilind. Talle tundus tõsimeeli, et ta näebki neid kõikjal, neid rünnakuvalmis sakslasi. "Armas Jumal! Elada üle 1914. aasta sõda ja nüüd veel see ka..."

Naine istus vaikselt ja kudus. Ta oli väga vana. Peas oli tal valge tanu.

"Mina olen näinud ka 1870. aasta sõda. Nii et..." pomises ta.

Hubert kuulas ning jõllitas neid hämmastunult. Talle tundus, et need inimesed ei ole päris. Et nad on kummitused, ägavad vaimud, kes ajalooõpiku rüpest reaalsusse on tunginud. Mu Jumal! Isegi olevik kogu oma katastroofidega oli rohkem väärt kui möödunud aegade hääbunud kuulsusrikkus ja minevikust immitsev vere lõhn. (lk 112)

Arlette silmitses kergelt kulmu kortsutades oma küüsi. Kümne sätendava peeglikese vaatamine näis olevat talle ettevalmistuseks igasugustele filosoofilistele spekulatsioonidele. Armukesed teadsid juba, et kui naine mõtlikul ja veidi kiuslikul ilmel oma käsi vaatles, oli peagi oodata arvamusavaldust mõnel sellisel teemal nagu poliitika, kunst, kirjandus või mood, ning üldjuhul oli tema arvamus läbinägelik ja põhjendatud. Arlette'i pilk peatus nüüd veidi eemal ilutsevatel tumepunastel rebasheinaõisikutel, millelt kimalased suure sumina saatel mett korjasid, ning mõne hetke vältel kujutles tantsijatar oma tulevikku. Ta jõudis järeldusele, et tegelikult ei ole tema jaoks midagi muutunud. Kogu ta varandus oli juveelides - nende väärtus võis vaid tõusta - ja maalappides, enne sõda oli ta veel lõunas paar kasulikku tehingut sooritanud. Õigupoolest oli kõik see vaid väike lisa. Tema tegelik vara olid jalad, taljejoon ning intrigeeriv loomus, ja neid ähvardas vaid aeg. Aeg oli aga võimas vastane...

Talle meenus ta vanus ning nii, nagu ohu eemalhoidmiseks puudutatakse amuletti, võttis ta kotist kiiruga peegli ja vaatles tähelepanelikult oma nägu. Järsku tuli talle pähe ebameeldiv tõsiasi - ta kasutas oma nahal vaid Ameerika kosmeetikume, need olid tema jaoks asendamatud. Mõne nädala pärast muutub nende kättesaamine aga keeruliseks, kui mitte võimatuks. See tegi ta tuju oluliselt süngemaks. Ja mis siis? Asjade pindmine kiht võib ju muutuda, kuid olemus jääb samaks! Küll tekib kamp uusrikkaid nagu pärast iga katastroofi, kes on valmis oma naudingute eest väga kallist raha maksma, sest varandus on neile vaevata kätte tulnud ja kihud ei kao kunagi kuhugi. (lk 117-118)

Tegelikult ei olnud tegu sakslaste, vaid ÜHE sakslasega, esimesega neist. Suletud uste taga piilus kogu küla kardinapragudest või pööninguakendest tema saabumist. Tema mootorratas peatus tühjal väljakul. Ta käed olid kinnastatud, ta kandis rohelist mundrit ja sirmiga mütsi, mille varjust võis aimata roosat, kõhna, peaaegu lapselikku nägu.

"Ta on ju päris nooruke!" sosistasid naised.

Eneselegi aru andmata olid nad valmis mingiks apokalüptiliseks pildiks, mingiks seninägematut õudust äratavaks koletiseks. (lk 118-119)

Kõikjal võõrad mehed! Taas kogunesid inimesed vaikselt ja tähelepanelikult ukseavadesse, et neid näha ja kuulda. Asjatult üritasid nad lõpmatuna näivat sõdurite hulka üle lugeda. Järsku olid sakslased kõikjal. Nad täitsid tänavad ja väljakud ning neid ilmus üha juurde. Septembrist saati polnud küla enam naeru ja noorte inimeste hõisetega harjunud. Rohelisest mundrimerest kostev jutusumin, tervisest pakatavate elavate inimeste lõhn ning eelkõige võõra keele kõla lämmatas ja uimastas kohalikke. Sakslased hõivasid majad, poed ja kohvikud. Köökide punastel põrandakividel kajasid nende saabaste kolksatused. Nad küsisid süüa ja juua. Paitasid möödaminnes laste päid. Žestikuleerisid ägedalt, laulsid ja naeratasid naistele. Nende ülim õnn, võidujoovastus, palavikulisus, hullumeelsus, rahulolu, millega segunes teatud sorti umbusk, justkui oleks neil endilgi raskusi oma seiklusesse uskumisega - kõik see kokku oli midagi nii intensiivset, nii ülevoolavat, et kaotajad unustasid üürikeseks hetkeks valu ja vimma. Nad lihtsalt vaatasid toimuvat, suu ammuli. (lk 120-121)
Ta jäi istuma ja imet ootama. Imet ei tulnud, kuid mööda sõitis vanker, mille ette oli rakendatud eesel. Nähes meest, kes talle ja lastele põgusa pilgu heitis ning hoogu maha võttis, andis proua Péricand juhtimise üle sisetundele. Sisetundele, mis käib kaasas rikkusega ning ütleb, millal ja kus miski müügiks on.

"Pidage kinni!" hüüdis proua Péricand. "Milline on kõige lähem rongijaam?"

"Saint-Georges."

"Kui kiiresti teie loom sinna jõuab?"

"Nii nelja tunniga."

"Kas rongid sõidavad veel?"

"Räägitakse, et sõidavad."

"Väga hea. Ma tulen peale. Tule, Bernard. Hoidja, võtke pisike."

"Aga, proua, asi on nii, et ma ei lähe selles suunas ja edasi-tagasi võtaks see tee minult kaheksa tundi."

"Ma tasun teile hästi," ütles proua Péricand.

Ta ronis vankrisse, arvestades, et kui rongid graafikus on, peaks ta järgmiseks hommikuks Nîmes'i jõudma. Nîmes... ema vana maja, oma magamistuba, vann. Sellele mõtlemine tekitas temas imelikku nõrkust. Kas rongis jätkub neile kohti?

"Kolme lapsega ei teki kindlasti probleeme," mõtles ta. Justkui kuninglikust soost isik, pidas proua Péricand iseenesestmõistetavaks, et paljulapselise pere emana on tal alati ja kõikjal eesõigus... ja ta polnud seda sorti naine, kes laseks kellelgi oma privileegid kahe silma vahele jätta. (lk 131)

Oma Pariisi korterile mõeldes käis ta südame alt külm jutt läbi. Aeg-ajalt pöördus ta auto tagaistme poole ning vaatas heldinult kaste, mille sees oli kogu ta portselan, tema kõige kallim vara. Üks Capo de Monte vaagen tegi talle erilist muret, sest ta polnud kindel, kas oli selle piisavalt hoolikalt paberisse mässinud. Pakkimise lõpu poole oli siidpaberit nappima hakanud. See oli mitmekorruseline hõbevaagen, mida kaunistasid hirvede keskel tantsivad kaunid noorpaarid. Charles ohkas. Ta võrdles end mõtteis kuuma laava ja tuha eest Pompeist põgeneva roomlasega, kes on oma maja, kulla ning orjad maha jätnud, kuid tuunikahõlma varjus mõned savikujud, täiusliku vormiga vaasid ja karikad kaasa haaranud. Ühelt poolt tundis ta lohutust, kuid teisalt ka kibestumust, et ta kõigist teistest nii erinev on. Ta pööras oma häguse pilgu neile inimestele. Endiselt oli näha lõputut autoderodu ning üksteisega äravahetamiseni sarnaseid tõsiseid ja ärevaid nägusid. Kari vaeseid lollpäid! Mis tühisustega nad endid vaevasid. Nende suurimaks mureks oli see, mida süüa ja juua. Charles aga mõtles Roueni katedraalile, Loire’i oru lossidele, Louvre’ile. Üksainus kivi nendest auväärsetest hoonetest oli väärt tuhandet inimelu. (lk 134)
"Oh, hetkel on mul kõigest täiesti ükskõik," sosistas Corte.

"Mõistan," kostis juhataja arusaajal ilmel pead noogutades. "Milline õudus... Sünnipäraselt olen ma šveitslane, aga hingelt prantslane. Mõistan teid suurepäraselt," kordas ta ning jäi mõneks hetkeks maha suunatud pilgul seisma, nagu surnuaias, kui perekonnale on kaastunnet juba avaldatud, kuid väljapääsu poole suunduda veel ei julgeta. Viimaste päevade jooksul oli juhatajal tulnud nii sageli selline hoiak võtta, et ta meeldiv ümar nägu oli täielikult muutunud. Ta oli alati olnud kerge astumise ja sümpaatse häälega mees, nagu tema ametis vaja. Kaasasündinud andeid veelgi edasi arendades oli ta jõudnud sinnamaale, et suutis ringi liikuda vaikselt nagu surnukuuris, ning kui ta Corte'lt küsis, kas võib hommikusööki serveerida, tegi ta seda nii diskreetsel ja süngel toonil, nagu peaks matusekõnet.

"Hommikusöök?" ohkas Corte vaevaliselt reaalsuse ning igapäevaste pisiasjade juurde tagasi tulles. "Ma pole kakskümmend neli tundi midagi söönud," lisas ta.

Eelmisel päeval oli see tõepoolest nii olnud, kuid mitte enam, sest alles selsamal hommikul kell kuus oli ta rikkaliku eine võtnud. Ta ei valetanud muide meelega, üleväsimus ja mure kodumaa pärast ei lasknud lihtsalt sellistel argistel asjadel nagu söömine meeles püsida. Niisiis tunduski talle, et on endiselt söömata.

"Oh, härra, peate end sööma sundima! Oi, kuidas mulle ei meeldi teid sellises seisundis näha, härra Corte. Peate enda eest hoolt kandma. Teil on inimkonna ees missioon täita."

Corte vangutas lootusetult pead, märkimaks, et on oma ülesandest teadlik, kuid ei taha iseennast inimkonnast ettepoole seada, ning et sel juhul ei saa temalt nõuda ka rohkem pealehakkamist kui igalt teiselt kodanikult.

"Armas sõber," lausus ta pead kõrvale pöörates, et pisaraid varjata, "hävimas ei ole mitte ainult Prantsusmaa, vaid ka Vaimsus."

"Niikaua, kui teie siinilmas olete, kindlasti mitte, härra Corte," vastas juhataja südamlikult. (lk 177-178)

Jules Blanc oli tagasihoidlik, kuid vajalik mutter Corte'i karjäärimasinavärgis, sest geenius ise ei saa hõljuda taevas, vaid peab manööverdama maa peal.

Sõbra allaandmisest teadasaamine - ilmselt oli keegi tema kohta kompromiteerivaid jutte levitanud, et ta sellise meeleheitliku sammu ette oli võtnud, tema, kes ta armastas alatihti korrata, et poliitikas on kaotus võidu ettevalmistuseks - tekitas Corte’is tunde, nagu seisaks ta üksiku ja hüljatuna kuristiku serval. Jälle valdas teda valusalt terav arusaamine teistsugusest, talle tundmatust maailmast; maailmast, kus kõik inimesed on imekombel vooruslikuks ja omakasupüüdmatuks muutunud, kus valitsevad varasemast üllamad ideaalid. Juba ärkas temas aga mimetism - kaitsekohastumus, mis on omane nii taimedele, loomadele kui ka inimestele.

"Ah et ongi siis möödas see naudisklejate ja poliitsahkerdajate aeg - " sõnas ta, kuid lisas siiski pärast väikest pausi: "Vaene Prantsusmaa..." (lk 181-182)

Kokku võttes oli Furière end elus väga mugavalt sisse seadnud. Teise maailmasõja puhkemine äratas temas umbes selliseid tundeid nagu lapsel, kes pärast eeskujulikku koolitööd südamerahuga mängib ja lõbutseb ning kellele siis äkki kogu meelelahutus ära keelatakse. "Hea küll, üks kord veel, aga teist korda — see on liig! Põrgu päralt! Karistagu seekord kedagi teist!" tahtnuks ta karjuda. Kuidas nii saab? Ta oli loovutanud viis aastat oma nooruspõlvest ning nüüd taheti temalt võtta lisaks veel viis aastat täiskasvanueast, sellest ilusast ja väärtuslikust east, mil inimene mõistab juba, mis tal kaotada on, ning soovib seda kõike nautida. (lk 190)
Ta oli reservohvitser, ta lihtsalt pidi minema, muidugi oleks saanud midagi kokku leppida, kuidagi teistmoodi korraldada... aga teda hoidis tagasi enesetõestamiskihk, miski, mis oli tema iseloomus väga tugevasti esindatud ning mis võimaldas talle iroonilist ja karmi hoiakut ülejäänud maailma suhtes. Nii ta siis läkski. Autojuht, kes oli sama masti mees kui ta ise, rääkis tee peal: "Kui kästakse minna, tuleb minna. Aga kui nad arvavad, et seekord läheb samamoodi kui 1914ndal, siis nad küll eksivad (sõnaga "nemad" viitas ta oma mõtteis mingitele müütilistele tegelastele, kelle ametiks ja kireks on teiste inimeste surmasaatmine), kui nad kujutavad ette, et keegi liigutab end karvavõrdki rohkem kui rangelt kohustuslik, siis nad eksivad rängalt. Ma ütlen teile, nii see läheb." (lk 191)
Kui tulla tagasi selle pöörase kodumaalt lahkumise plaani juurde, siis see mõte oli talle pähe tulnud ainuüksi hullu idee tõttu, et mõne päeva jooksul muutub maailm põrguks, kohutavaks paigaks. Ja näed siis nüüd... Kõik oli endine! Ta meenutas piiblilugu ning sealset kirjeldust elust maal enne veeuputust - kuidas see nüüd oligi? Ahjaa, inimesed ehitasid, abiellusid, sõid ja jõid... Ahhaa! Piibel oli puudulik. Seal oleks pidanud olema kirjas ka: "Veetulvad tõmbusid tagasi ning inimesed hakkasid taas ehitama, abielluma, sööma ja jooma..." Inimestel, muide, polnudki üldse erilist tähtsust. Kunstiteoseid ja muuseume oli vaja säilitada. Hispaania kodusõja juures oli kõige hullem see, et šedöövritel lasti hävida. Prantsusmaal oli seekord kõige olulisem päästetud, kui välja arvata mõned Loire’i oru lossid, mis oli küll andestamatu, kuid vein maitses nii hea, et Charlie kaldus optimismi. Varemed olid ju ikkagi alles, kusjuures väga ilusad varemed. Chinoni lossi juures näiteks väärisid kõige suuremat imetlust just ilma laeta peosaal ning müürid, mis olid näinud Jeanne d’Arci ning mille pragudes pesitsesid nüüd linnud ja kasvas metsik kirsipuu. (lk 202)
Niiviisi juteldes ja teisi kuulates sai Charlie tagasi oma tavapäraselt hea meeleolu, mida Pariisi tänavatel etenduv kurbmäng hetkeks tumestanud oli. Viimsestki süngusenoodist aitas aga üle saada äsja sisenenud naise kübar. Kõik baarisviibijad olid hästi riides, kuid neist kumas läbi teatav lihtsusepüüdlus; teesklus, mis näis tahtvat öelda: "Meie end küll üles ei löö, oh ei! Esiteks pole meil raha ja teiseks pole see praegusel ajal sugugi paslik. Kanname parem vanad kleidid lõpuni..." See naine siin kandis aga uhkusega, julgelt, väljakutsuva bravuuriga oivalist uhiuut kübarat, mis oli vaevu suurem kui ümar servjett, valmistatud sooblinahast ning kaunistatud punaka kannikeseõiega, mis harmoneerus suurepäraselt naise kuldsete juustega. Selle kübara nägemine rahustas Charlie täielikult maha. (lk 203)
Kui keegi oleks Jean-Marie'le öelnud, et ühel päeval on ta oma rügemendist kaugel kõrvalises külas, ilma rahata, võimaluseta omastega ühendust võtta, teadmata, kas nad on tervena Pariisis või, nagu nii paljud teised, tee äärde granaadikraatrisse maetud, kui talle oleks öeldud, et Prantsusmaa kaotab sõja ning tema elab edasi ja on hetkiti isegi õnnelik, poleks ta seda uskunud. Ometi oli see nii. Katastroofi täius, kõikehõlmavus, see, mis selles oli pöördumatut, sisaldas endas ühtlasi ka abinõu, nagu teatud surmavad mürgid peidavad endas ka vastumürki. Kõik halb, mille pärast Jean-Marie kannatas, oli paratamatu. Ta ei saanud midagi selle heaks teha, et Maginot' liin kokku ei kukuks, et kaks miljonit sõdurit vangi ei langeks, et Prantsusmaa lüüa ei saaks. Ta ei saanud posti käima panna ega teha nii, et telegraaf või telefon tööle hakkaksid. Ta ei saanud endale bensiini ega autot muretseda, et kahekümne ühe kilomeetri kaugusele rongijaama sõita, kus rongid, muide, nagunii ei käinud, sest rööpad olid hävinud. Ta ei saanud jalgsi Pariisi minna, sest ta oli raskesti haavatud ning hakkas alles nüüd vaikselt jalgu alla võtma. Ta ei saanud oma võõrustajatele maksta, sest tal polnud raha ega mingit võimalust seda hankida. Kõik see käis talle üle jõu, niisiis pidi ta püsima rahulikult seal, kus ta oli, ning ootama. (lk 210)
Linnades ja mõningates departemangudes hakkas toitu nappima, siin oli seda paljude muude kohtadega võrreldes aga külluses, sest toorainete transportimine oli keelatud ning kõik tarvitati seega kohapeal ära. Jean-Marie polnud elus nii palju võid, kanaliha, koort ja virsikuid söönud. Ta kosus kiiresti. Taluperenaine leidis lausa, et ta hakkab juba paksuks minema. Naise headuses Jean-Marie vastu peitus mingi varjatud kihk vanajumalaga kaupa teha, pakkuda talle päästetud elu ühe teise elu vastu, mida too oma kätes hoidis. Samamoodi nagu ta andis kanadele teri ja sai vastu mune, püüdis ta vahetada Jean-Marie’d oma mehe vastu. Jean-Marie oli sellest täiesti teadlik, kuid see ei kahandanud sugugi ta tänutunnet selle vana naise vastu, kes tema eest nii hästi hoolt oli kandnud. Ta üritas end nii kuis võimalik kasulikuks teha - nokitses üht-teist maja kallal, töötas aias. (lk 212)
Jõuludeks oli veel kaks korda külmemaks läinud, ainult metrootunnelites sai end veidi üles sulatada. Endiselt sadas lund. Lakkamatult, pehmelt ja visalt langes see Delessert’i bulvari äärsetele puudele. Sellele bulvarile olid Péricand’id vahepeal elama asunud, sest nad kuulusid Prantsuse kõrgklassi eliiti, kus oma last eelistatakse näha pigem ilma leivata, lihata ja õhuta kui ilma diplomiteta. Mitte mingi hinna eest ei saanud juhtuda, et Huberti õpingud, mis möödunud suve sündmuste käigus niigi hädaohtu olid sattunud, veel rohkem kahjustada saaksid. Samamoodi ei tohtinud kannatada kaheksa-aastase Bernard’i õpingud, kes oli isegi juba unustanud kõik, mis ta enne väljarännet õppinud oli ning kes pidi nüüd lõputult ema järel kordama: "Maa on kera, mis hõljub õhus ilma mingi toeta", nagu ei olekski ta kaheksa-aastane, vaid alles seitsmene - täielik katastroof! (lk 221-222)
"Kiirustage, kiirustage, nad tulevad," hüüatas ta.

Tuppa jäeti ainult hädavajalik - ei ühtki lille, patja ega maali. Perekonnaalbum peideti pesusahtlisse linahunniku alla, et varjata vaenlase rüvetava pilgu eest fotosid vanatädi Adelaide’ist armulaual ja padjahunniku otsas naeratavast kuuekuusest alasti onu Jules’ist. Kõik peideti ära. Kuni kahe vaasini, mis kujutasid endast noka vahel roosivanikuid hoidvaid portselanpapagoisid. See oli pulmakink sugulaselt, kes neil aeg-ajalt külas käis, ning et mitte lähedase inimese tundeid riivata, ei julgetud kingitust kuhugi varjule panna. Jah, isegi need vaasid, mille kohta Gaston oli öelnud: "Kui teenijatüdruk need koristades ära lõhub, siis tõstan ta palka", isegi need viidi peitu. Need oli kinkinud prantslane, neid olid vaadanud prantslase silmad, puudutanud prantsuse tolmuhari - ei tulnud kõne allagi, et mingi sakslane neid eales püretaks! Ja krutsifiks! Toa nurgas, diivani kohal! Proua Angellier võttis selle ise seinalt maha ning riputas oma rinnale, pitssalli alla.

"Arvan, et nüüd on kõik," sõnas ta viimaks. (lk 230)

Naised sisenesid söögituppa. Laud oli kaetud. Kell oli kaksteist läbi, kuid seda vaid kiriku ja linnavalitsuse ajaarvestuse järgi, mis oli sundkorras ühildatud saksa ajaga. Iga enesest lugupidava prantsuse majapidamise kellad näitasid kuuskümmend minutit varasemat aega, see oli auasi. "Meie juures ei elata saksa aja järgi," kuulutasid kõik prantsuse naised põlgusevarjundiga hääles. See tekitas päevasesse ajakavva aeg-ajalt suuri tühje auke, nagu näiteks see - surmigav -, mis laius pühapäevase jumalateenistuse lõpu ja lõunasöögi alguse vahel. (lk 231)
"Sekt!" nõudsid sakslased. "Prantsuse šampanjat, palun, preili! Sekt!"

Ettekandja - pehme, ümmargune ja rõõsa - saalis kiirustades laudade vahel. Sõdurid naeratasid talle. Tema, soovides ühest küljest vastu naeratada, sest nad olid kenad ja noored, tundes teisalt aga hirmu end halvas valguses näidata, sest tegu oli siiski vaenlasega, kortsutas kulmu ning prunditas suud, suutmata ometi varjata kahte põselohukest, mis andsid tunnistust sisemisest juubeldusest. Jumaluke, nii palju mehi! Nii palju mehi ainuüksi temale, sest teistes asutustes olid teenindajateks omanike tütred ning vanemad hoidsid neil silma peal, samas kui tema... Mehed mopsutasid teda vaadates huultega. Tema teeskles häbelikult, et ei märka midagi. "Nii, palun! On teil vast kiire!" pillas ta aeg-ajalt möödaminnes, ilma et oleks spetsiaalselt kellegi poole pöördunud. Mehed kõnetasid teda oma keeles ning tema vastas upsakalt: "Ei mina teie jampsimist mõista!" Mida enam rohemundreid aga avatud uksest sisse voolas, seda joobununa, valimatuma, vastupanuvõimetumana ta end tundis. Liiginnukatele pealekäimistele vastas ta veel vaid vaiksete hüüatustega: "Ei no see läheb juba liiale, jätke mind ometi rahule. Ega te metsloomad pole!" (lk 235)

Sõdur oli noor, kõhn, ilusate käte ja suurte silmadega. Lucile märkas ta käte ilu, sest mees hoidis tema ees maja ust lahti. Nimetissõrmes kandis ta läbipaistmatu kiviga sõrmust. Pilvede vahelt tuli nähtavale üksik päiksekiir, mis pani kivi purpurselt särama ning mängles roosaka jumega näonahal. Nahk oli värskest õhust õhetav ja udemeline nagu virsik. Mehel olid kõrged ja selgesti välja joonistunud põsesarnad ning ilusa kujuga majesteetlik suu. Tahtmatult aeglustas Lucile sammu, ta ei suutnud pöörata pilku suurelt sihvakate sõrmedega käelt (ta kujutles seda kätt hoidmas rasket musta revolvrit, granaati või mis tahes relva, mis ükskõikselt surma külvab), roheliselt mundrilt (kui paljud prantslased olid varitsusööde jooksul metsatukas hirmuga sellise mundri nähtavale ilmumist valvanud...) ja läikivatelt saabastelt... Lucile’ile meenusid lüüasaanud Prantsuse armee sõdurid, kes aasta varem räpastena ja kurnatult, raskeid saapaid teetolmus järel lohistades läbi linna olid vantsinud. Jumaluke, selline see sõda oli... Vaenlase sõdurit ei saanud iial võtta iseseisva indiviidina - seista tema vastas nagu teise omasuguse vastas -, alati käis temaga kaasas lugematul hulgal viirastusi, eemalolijate ja surnute vaime. Tema poole pöördumine tähendas ühtlasi terve suure nähtamatu rahvahulga poole pöördumist. Samuti ei olnud ükski lausutud sõna see, mis ta esmalt tundus, alati oli see kummaline tunne, et oled vaid suu, mis räägib nii paljude teiste, tummade suude eest. (lk 236-237)
Voodi kohal kaldu olevast peeglist paistis sakslase kuju. Madeleine nägi mehe pilku ja naeratust. "Mida Benoît ütleb, kui ta mulle külge hakkab lööma?" mõtles Madeleine õudusega. Noormees ei meeldinud talle, tekitas temas isegi hirmu, kuid ta ei saanud midagi parata, et teda võlus sõduri teatav sarnasus Jean-Marie’ga, mitte Jean-Marie kui mehega, vaid Jean-Marie kui kodanlasega, kui džentelmeniga. Mõlemad olid korralikult raseeritud, kombekad, valgete käte ning õhukese nahaga. Ta mõistis, et Benoit'le saab sakslase kohalolu kahekordselt raske olema - esiteks oli tegu vaenlasega ning teiseks polnud tegu talumehega nagu Benoît ise. Eriti veel teades, et Benoît vihkas seda, mis Madeleine’i kõrgema klassi juures võlus, temas huvi äratas. (lk 248-249)
Nagu paljud noored inimesed, kes on lapsepõlvest saati range distsipliini kammitsais kasvanud, oli tal harjumus varjata oma sisemisi tundeid välise arrogantsi ja karmuse taha. Ta uskus, et üks õige mees peab olema rauast. Sellisena oli ta end sõja ajal Poolas ja Prantsusmaal ning ka nüüd, okupatsiooni ajal, paista lasknud. Kuid palju enam kui põhimõtetele, alistus ta siiski nooruse impulsiivsusele. Madeleine oli pakkunud talle vanuseks kakskümmend aastat. Tegelikult oli ta veelgi noorem - äsja üheksateist saanud. Vastavalt sellele, millise mulje asjad ja inimesed talle jätsid, käitus ta kas heatahtlikult või julmalt. Nendele, kelle suhtes ta vastumeelsust tundis, tegi ta nii palju haiget kui võimalik. Prantsuse armee taganemise ajal oli ta pidanud vangide kamba Saksamaale toimetama, kusjuures tal oli olnud käsk peksta kõiki,kes piisavalt kiiresti ei kõnni või nõrkuse märke ilmutavad. Seda oli ta halastamatult ka teinud ning nende puhul, kelle nägu talle ei meeldinud, seejuures isegi mõnu tundnud. Mõnede vangidega, kes talle sümpaatsed tundusid, oli ta aga, vastupidi, ääretult hea ja hoolitsev olnud, ning osa neist võlgnes talle isegi elu. Ta oli julm, kuid see oli teismeea julmus, mis tuleneb väga elavast ja peenest kujutlusvõimest, keerleb vaid iseenda ja oma isikliku hinge ümber, mis ei oska ligimese kannatustele kaasa tunda, mis isegi ei näe neid, mis ei näe midagi peale iseenda. Tema julmuses oli mingil määral ka teesklust, mis tulenes samuti osaliselt tema east, kuid ka teatavast kalduvusest sadismile. Näiteks hoolimata sellest, et ta võis inimeste vastu väga karm olla, näitas ta loomade suhtes üles äärmist muret ja hoolivust. (lk 250)
Bonnet oli kaunite kunstide vallas väga teadlik ja andekas. Sabarie’de talus — sealses veidi läppunud ja sünges atmosfääris, mille tekitas vihmane ilm, tuhmroosas põrandas, tühjas nišis, millesse andis nii hästi kujutleda viimase revolutsiooni ajal eemaldatud Neitsi kuju, hälli kohale kinnitatud õnnistatud pukspuuoksas ning hämaruses helklevas vaskpannis - oli midagi, mis meenutas Bonnet'le flaami koolkonnale omast "sisekujundust". Ainuüksi see madalal toolil istuv noor naine lapsega, poolpaljas rind ahvatlevalt varjus kumamas... see roosade põskede ning portselanvalge lõua ja otsaesisega veetlev nägu oli väärt maalile jäädvustamist. Seda naist vaadates, teda imetledes, tundus talle peaaegu, nagu viibiks ta üksinda mõnes Müncheni või Dresdeni kunstimuuseumis, maali ees, mis tekitab temas ühtaegu sensuaalset ja vaimset joobumust - tunnet, mida ta eelistas kõigele muule. Teda ei huvitanud karvavõrdki, kas see naine kohtleb teda edaspidi külmalt või külalislahkelt, ta isegi ei märganud seda. Bonnet ei tahtnud naiselt - ei temalt ega teda ümbritsevalt - muud kui puhtalt esteetilisi naudinguid, et säiliks see šedööverlik valgus, et ta saaks veel näha neid kumavaid kehapindu ning sametisi tagapõhju. (lk 251)
Ta asetas lauale kreemja fajanssvaasi meelespeadega.

"Ma eeldan, et te ei söö siin?" küsis ta äkki.

Mehe vastus rahustas teda.

"Ei, ei, leppisin linnas ühe võõrastemajaga einete osas juba kokku. Teilt paluksin vaid hommikuti piimakohvi."

"Sellega pole mingit muret, härra."

Viimane lause oli sellele piirkonnale väga omane. Seda lausuti naeratades ning sõbralikul toonil, kuid see ei tähendanud mitte midagi - see oli lihtsalt üks viisakusvormel, mis ei teinud kellelegi liiga. See ei tähendanud, et lubatut tõepoolest ka täita plaanitakse. See oli kõigest viisakus ning nendeks puhkudeks, kui sellele mingit tegu ei järgnenud, oli hakkamas järgmine vormel, mida lausuti kahetseval ja vabandaval toonil: "Alati lihtsalt ei saa, mida tahetakse." Sakslane oli aga võlutud.

"Küll kõik on siinkandis alles sõbralikud," kostis ta naiivselt. (lk 253)

Naised kogunesid kaevude äärde ning vinnasid pikkade krigisevate kettide otsas vett. Kui külma, värelevat vett täis ämber, millelt peegeldus vastu sügavsinine taevalaotus, päevavalgele kerkis, leidus alati mõni sõdur, kes juurde astus ning koorma naise käest üle võttis. Mõned selleks, et näidata, et ka sakslased võivad viisakad olla, teised loomupärasest vastutulelikkusest, kolmandatele andis kaunist päevast, värskest õhust, mõnusast rammestusest ning lähenevast puhketunnist tulenev füüsiline täiusetunne sellist jõudu ja põlemist, mille puhul mehel tekib vastupandamatu tung olla võimalikult õrn nõrkade vastu ning võimalikult raevukas tugevate vastu. Seesama meeleseisund panebki ilmselt isased loomad kevaditi omavahel võitlema ja maad näkitsema ning emaste ees tolmus püherdama ja kekslema. Üks noor sõdur saatis ühe naise koduukseni. Ta kandis väärikalt kahte valge veini pudelit, mille naine äsja kaevust välja oli vinnanud. Mees oli väga noor, heledate silmade, püstaka nina ja vägevate jõuliste käsivartega.

"See ilus," ütles noormees naise jalgu vaadates, "see väga ilus, proua..."

Naine pööras ümber ning asetas sõrme suule: "Kuss... Mu abikaasa..."

"Ah, abikaasa, böse... kuri," hüüatas mees ning tegi, nagu tunneks suurt hirmu.

Abikaasa kuulas suletud ukse taga kõike pealt. Kuna ta oli oma naises väga kindel, ei tundnud ta viha, vaid pigem midagi uhkuselaadset.

"Kus meil on alles ilusad naised," mõtles ta ning igahommikune pokaal valget veini maitses tavapärasest veelgi paremini. (lk 257)

"Ja mida prantslased sõjast arvavad, härra?" küsis Bonnet.

Naised vaatasid üksteisele šokeeritud ilmel otsa. Nii ei tehtud. Sakslasega ei räägitud sõjast, ei käesolevast ega möödunust, nagu sakslasega ei räägitud ka marssal Petainist, Mers el Kebirist, Prantsusmaa kahte ossa jaotamisest, okupatsioonivägedest ega üleüldse millestki olulisest. Oli vaid üks võimalik hoiak - teeseldult külm ükskõiksus, millega Benoit vastas: "Neil on ükskõik, härra," ise samal ajal ääreni täis punase veini klaasi tõstes. (lk 265)

Söögituppa sisenedes leidis ta eest ämma, kes istus oma tavapärasel kohal, tühja tooli vastas, kus oli varemalt olnud Gastoni koht. Naise silmad olid nutmised punased, ta oli veel kahvatum ja karmiilmelisem kui harilikult.

"Mis juhtus?" küsis Lucile.

"Mul tekkis küsimus..." vastas proua Angellier oma käsi nii kõvasti teineteise vastu surudes, et Lucile nägi, kuidas ta küüned valgeks muutusid. "Mul tekkis küsimus, miks te Gastoniga abiellusite?"

Inimese juures pole midagi muutumatumat kui viis, kuidas ta oma viha välja elab. Proua Angellier viis oli tavaliselt hägune ja hoomamatu nagu rästiku sisin. Nii karmi ja äkilise rünnaku osaliseks polnud Lucile kunagi varem langenud. See tekitas temas pigem nördimust kui valu, ta mõistis, kui väga võib ämm piinelda. Talle meenus must kass, kes oli alati kurvameelne, silmakirjalik ja hellituste lembene ja kes nurru lüües vahel küünistas arglikult. Ainult üks kord oli ta köögitüdrukule näkku karanud, nii et see oleks peaaegu pimedaks jäänud. See oli päeval, mil oli uputatud ta pojad. Pärast seda ei nähtud kassi enam kunagi. (lk 276)

"On teil veel lootust?" uuris vikontess, pidades silmas "lootust, et ta peagi tagasi tuleb".

Proua Angellier raputas pead ning tõstis pilgu taeva poole.

"Küll on kurb!" lausus vikontess. "Meid pannakse rängalt proovile," lisas ta.

Meie-vormi kasutas ta selle piinlikkustunde pärast, mis paneb inimesi sageli endast õnnetumate ees teesklema, et neil läheb sama kehvasti. Egoism moonutab meie parimad kavatsused aga nii naiivseks, et oleme võimelised täie tõsidusega raskele tuberkuloosihaigele ütlema: "Tunnen teile kaasa, ma tean, mida see tähendab, mul on juba kolm nädalat nohu, millest kuidagi lahti ei õnnestu saada". (lk 280)

Vikontess ohkas, tema olukord oli väga keeruline. Sõja alguses oli ta käitunud tulihingelise patrioodi ja germanofoobina. Mitte, et ta vihanuks sakslasi rohkem kui teisi välismaalasi - ta suhtus neisse kõigisse ühesuguse vastumeelsuse, umbusu ja põlgusega - aga isamaalisuses ja saksavaenulikkuses, nagu muide ka antisemitismis ning veidi hiljem marssal Petaini kummardamises, oli midagi teatraalset, mis temas põnevust tekitas. 1939. aastal oli ta korraldanud haiglaõdedest, linnadaamidest ja rikastest talunikest koosnevale auditooriumile loengusarja hitlerlikust psühholoogiast, milles ta süüdistas eranditult kõiki sakslasi sadismis, hulluses ja kriminaalsuses. Pärast prantslaste lüüasaamist oli ta oma suhtumisele visalt kindlaks jäänud, sest tal puudus see paindlikkus ja mõtteväledus, mis on vajalik oma vaadete kiireks muutmiseks. Sel ajal oli ta oma käega masinal ümber trükkinud mitmetes kümnetes eksemplarides püha Odile’i ettekuulutusi ning need siis inimestele laiali jaganud. Oma ettekuulutuses ennustas Odile sakslaste täielikku hävimist 1941. aasta lõpuks. Aeg möödus, aasta sai läbi, sakslased olid aga endiselt siin ning, mis veelgi hullem, vikont oli vahepeal külavanemaks nimetatud, mistõttu ta oli sunnitud valitsuse vaateid järgima - need aga kaldusid iga päevaga üha enam niinimetatud kollaboratsioonipoliitika suunas. (lk 281)
Sel hetkel märkas Lucile voodil saksa sõduri vööd. Kahe naise pilgud kohtusid. Õmblejanna silmadest kiirgas kavalust, tähelepanelikkust, halastamatust. Ta sarnanes kassiga, kes on linnu kinni püüdnud ning kes siis, kui saaki ta küüniste vahelt ära tahetakse võtta, koonu taeva poole tõstab ja jultunult näub, tahtes justkui öelda: "Vaatame, kes parema tüki endale saab!"

"Kuidas te võite?" sosistas Lucile.

Õmblejanna kõhkles, mis hoiakut võtta. Tema näolt peegeldus vaheldumisi ülbus, mõistmatus ja valelikkus. Äkki langetas ta pea.

"Ja siis? Mis vahet seal on, on ta sakslane või prantslane, sõber või vaenlane, ennekõike on ta mees ja mina olen naine. Ta on minu vastu õrn, hoiab mind... Ta on linnapoiss - hoolitsetud, mitte nagu siitkandi mehed, tal on ilus nahk, valged hambad. Suudeldes on tal värske hingeõhk, mitte alkoholilehk nagu maameestel. Mulle piisab sellest. Midagi muud ma ei otsigi. Sõda ja kogu selle ümber käiv trall muudab meie elu niigi keeruliseks. Mehe ja naise vahel pole kõigel sellel tähtsust. Ta võib olla kas või inglane või neeger, aga kui ta mulle meeldib, siis pakun ennast talle, kui saan. Olen teile vastik? Muidugi, teie olete rikas, teil on lõbud, mida minul pole..." (lk 294-295)

"Võtke küpsist, mein Herr! Ise küpsetatud."

Ohvitser vaatas naisele otsa ja naeratas. "Proua, olete te kuulnud räägitavat lõunameredel puhuvatest tsüklonitest? Kui ma õigesti aru olen saanud, moodustavad need nagu mingisuguse ringi, mille servades möllab torm ning mille kese on täiesti vaikne ja liikumatu, nii et kui sinna tormi keskele mõni liblikas või lind satuks, ei juhtuks temaga midagi, isegi tema tiivaotsad ei saaks viga, samas kui ümberringi möllab kohutav raju. Vaadake seda maja! Vaadake meid siin Frontignani veini joomas ja küpsiseid söömas ning mõelge, mis toimub ülejäänud maailmas!"

"Ma eelistan sellele mitte mõelda," sõnas Lucile nukralt. (lk 305-306)

Salongi sisenes kolm pikas mustas mantlis ja leinalooriga kübaras kuju. Krepploorid, mis langesid pealaest peaaegu maani välja, eraldasid nad nagu mingitesse süngetesse läbitungimatutesse puuridesse. Angellier’de juures ei käinud kuigi sageli külalisi. Marthe oli suures elevuses unustanud võõrastelt vihmavarjud võtta. Kõik kolm hoidsid oma varju käes, poolavatuna nagu karikad, ning lasid viimastel vihmapiiskadel oma looridele voolata, nagu nutunaised, kes oma pisarad kangelase haua peal kivist urni valavad. (lk 307)
[Proua Perrin:] "Linnas valitseb suur vaesus. Ma olen näinud, et varese eest küsitakse isegi viisteist franki tükist. Emad toidavad oma lapsi varesepuljongiga. Ja ärge arvake, et ma räägin töölistest! Ei, proua! Jutt käib meie- ja teiesugustest inimestest!"

Proua Angellier ohkas. Ta kujutles tuttavaid ja sugulasi õhtusöögilauas varest jagamas. Juba mõte sellest tundus groteskne ja häbistav - kui jutt oleks käinud töölistest, oleks piisanud möödaminnes visatud vormelist "vaesekesed" ning võinuks teiste teemadega edasi minna. (lk 308)

Ta lükkas ukse lahti ning sisenes väga suurde mööblit täis ruumi. Osa esemeid oli ära lõhutud, osa ümber lükatud, seinte ääres maas seisid rittaseatult maalid, mõnes laiutas kontsahoobist tekkinud auk. Põrandal vedeles ajalehetükke, põhku - ilmselt jäänused 1940. aasta juunikuisest põgenemisest -, ja pooleldi põlenud sigareid, mille vallutaja oli endast maha jätnud. Soklil seisis pooleks murtud koonuga buldogitopis, mida kroonis närtsinud lillepärg.

"On alles vaatepilt " nentis Lucile kurvalt.

Kõigest hoolimata oli selles ruumis ning eelkõige sõdurite ja ohvitseri häbelikes näoilmetes midagi koomilist. Viimane nägi Lucile'i etteheitvat pilku ning asus end kiiremas korras õigustama: "Mu vanematel oli Rheini ääres villa, mille teie sõdurid esimese sõja ajal okupeerisid. Nad lõhkusid harukordseid ja hinnalisi, kakssada aastat meie suguvõsa valduses olnud muusikainstrumente ning rebisid tükkideks Goethele kuulunud raamatuid."

Lucile ei suutnud naeratust tagasi hoida. Ohvitseri hääletoon oli olnud karm ja solvunud nagu väikesel poisil, keda süüdistatakse pahateos ning kes vastab seepeale nördinult: "Aga, proua, mina ei alustanud..." (lk 312-313)

Nii vanaproua Angellier kui sakslane tõmbusid vastakuti sattudes instinktiivselt sammu võrra tagasi. Ohvitseri poolt võis seda pidada viisakusavalduseks, sooviks majaperenaist oma lähedusega mitte häirida, tema käitumine oli võrreldav puhtatõulise hobusega, kes tõmbub jalge ees rästikut nähes eemale. Proua Angellier seevastu isegi ei vaevunud vastikusvärinat tagasi hoidma ning tõmbus automaatselt hirmust kangeks, nagu seisaks ta ees mõni hiigelsuur kiskja. See kestis aga vaid hetke. Hea kasvatus ongi välja mõeldud just selleks, et sünnipäraseid reflekse ohjeldada. Kõigepealt võttis end kokku ohvitser, ta muutus viimse keharakuni jäigaks ja tõsiseks ning noogutas tervituseks pidulikult pead. Proua Angellier omakorda ristas käed kõhule nagu nunnast põetaja, kes valvab surijat ja uskmatuses kahtlustatava pereliikme saabudes tervitamiseks püsti tõuseb, näol peegeldumas vastakad tundmused: näiline austus ("Teie olete peremees"), etteheide ("Aga kogu maailm teab, et te olete pagan!"), alandlikkus ("Jätame kohtumõistmise Jumala hooleks") ning viimaks julm rõõmuläigatus ("Oota sa, sõbrake, sina põled põrgus, sel ajal kui mina puhkan Jeesuse südames"). Viimast mõtet asendas proua Angellier puhul soov, mida kogu ta sisemus iga kord karjus, kui ta mõnda vaenlase armee sõdurit silmas: "Loodan, et peagi kärvad sa La Manche'i põhjas." (lk 319)
Ta pühkis silmad peaaegu raevuka liigutusega kuivaks, ajas end sirgu ning hakkas poolihääli omaette rääkima. "Tule siia, kas sa väsinud pole? Sa oled pärast lõunasööki ainult ringi jooksnud, sa oled ju täitsa võhmal. Tule nüüd, Gaston, võta oma väike taburet. Istu siia, emme lähedale. Tule, ma loen sulle. Sa võid natuke puhata, pane oma väike peake emme põlvede peale," rääkis ta ning silitas õrnalt ja pehmelt kujutletavaid kiharaid.

See ei olnud deliirium ega märk peatsest hulluksminekust - vastupidi, ta meeled olid erakordselt teravad ning teadvus täiesti selge -, vaid teadlik näitemäng. Ainult see suutis talle pakkuda mõningast kergendust, nagu kellegi teise puhul võivad seda teha vein või morfium. Pimeduse ja vaikuse varjus taaslõi ta minevikku - ta kaevas välja hetked, mida oli uskunud end igaveseks unustanud olevat, tõi päevavalgele vanu aardeid, taasavastas oma poja sõnad, tema hääletooni, tema väikeste pontsakate beebikäte liigutused nii tõetruult, et üheks sekundiks aeg tõepoolest kadus. Tegu polnud enam ettekujutusega, vaid reaalsus ise viis ta tagasi sinna, mis oli hävimatu, sest mitte miski ei saanud seda kõike olematuks muuta. Eemalolek ega isegi surm ei olnud võimeline möödanikku kustutama. Roosa põll, mida ta poeg oli kandnud, ja liigutus, millega ta oli nuttes välja sirutanud nõgeselt kõrvetada saanud käe - kõik see oli olemas olnud ning nii kaua, kui ta elas, oli tema võimuses see uuesti luua. Selleks oli vaja vaid üksindust, varju ning neid mööbliesemeid ta ümber, millega ta poeg oli kokku puutunud. Ta varieeris neid kujutluspilte oma tahtmist mööda. Ta ei piirdunud minevikuga, vaid nägi ette ka tulevikku! Isegi olevikku muutis ta vastavalt omale soovile. Ta valetas ja pettis iseennast, aga kuna need valed olid tema enda loodud, pidas ta neid kalliks. Nende üürikeste hetkede vältel oli ta õnnelik. Tema õnnel puudusid tegelikkuse piirangud. Kõik oli võimalik, kõik oli tema enda mõtteulatuses. Mis kõige olulisem, sõda oli läbi. See oli tema unistuse lähtepunkt, hüppelaud piiritusse õnne. Sõda oli läbi... Oli päev nagu iga teine... Miks mitte kas või homne päev? (lk 323)

Montmort'i vikontess kannatas unetuse all. Ta meeltes valitses lõputu kaos. Kõik suured probleemid leidsid tema hinges vastukaja. Sel ajal kui tema mõtles valge rassi tulevikule, Prantsuse-Saksa suhetele, vabamüürlusele ja kommunismile, põgenes uni salamisi oma teed. Üle ihu jooksid külmavärinad. Ta tõusis üles, sidus pähe vana koidest puretud rätiku ning läks välja parki. Ta oli hakanud enese üles löömist põlastama, võib-olla seetõttu, et oli kaotanud lootuse suhteliselt nigelat algmaterjali - pikk punane nina, olematu talje, vistrikuline nahk - ilusa kleidiga kuidagi paremaks muuta; võib-olla loomuomasest uhkusest, mis on nii kindel sisemises ilus, et ei suuda uskuda, et see võiks teiste silmade eest varju jääda, isegi kui varjutajateks on vormist väljas viltkaabu ning spinatirohelise- ja kanaarikollasekirju villane kootud mantel, mille isegi ta kokk õudusega tagasi lükkaks; võib-olla olukorrast tingitud põlguse tõttu. "Mis tähtsust sel on, kullake?" ütles ta õrnalt oma abikaasale, kui see julges naisele ette heita, et ta ilmus söögilauda erinevast paarist kingadega. Kui oli vaja alluvaid tööle panna või maavalduste eest hoolt kanda, langes ta oma kõrgustest siiski maa peale. (lk 326)
Maarahvas vaikis. Neilt olid võetud noored mehed, neilt oli võetud leib, vili, jahu ja kartul, neilt oli võetud bensiin ja autod, nüüd ka hobused. Mis homme? Mõned neist olid keskööst saati teel. Nad kõndisid langetatud päi, küürus selgade ja tuimade nägudega. Külavanemale võis ju öelda, et kõik on läbi, et nüüd pole vaja muud kui hauaplaadi pärast muretseda, aga tegelikult teadsid kõik väga hästi, et tööd tuleb ära lõpetada, saak koristada. Süüa oli ju vaja... "Mõelda vaid, et kunagi olime me õnnelikud," mõtlesid nad. "Sakslased...va lehmakari... Samas tuleb õiglane olla... On siiski sõjaaeg... kestab see veel kaua? Armas jumal, kas see kestab veel kaua?" pomises maarahvas tormist taevast vaadates. (lk 336)
Sakslased istusid kohvikutes ning vestlesid omavahel tasasel häälel. Ka nende jaoks oli tegu ebareaalse ja kohutava sündmusega. Juba kolm kuud elaid nad prantslastega koos, olid nendega justkui segunenud, polnud neile midagi halba teinud. Viimaks ometi oli neil õnnestunud suurte jõupingutuste ja hea tahtega luua vallutaja ja võidetu vahele inimlikud suhted! Ja nüüd seadis ühe hullu käitumine selle kõik küsimärgi alla. Kuritegu ise, muide, ei kõigutanudki neid nii väga kui see solidaarsus ja ühtehoidmine, mida nad enda ümber tajusid. Sest kui ühel mehel on kannul terve rügement ja tal õnnestub endiselt vabaduses viibida, tähendab see, et kogu ümbruskonna elanikkond aitab teda, annab talle peavarju ja süüa, kui ta just metsas ei reduta - aga terve öö oli metsi läbi kammitud - või, mis veelgi tõenäolisem, pole piirkonnast lahkunud, kuid seegi ei oleks saanud aset leida ilma inimeste aktiivse või passiivse abita. "Niisiis, täna võidakse mulle naeratada, mind oma lauda kutsuda, lubada mul oma lapsi sülle võtta, ja kui mõni prantslane mind homme maha laseks, poleks ühelgi hingel minust kahju ning kõik annaksid oma parima, et mõrvarit varjata! Selline arutluskäik läbis iga sõduri mõtteid. Tuimade nägudega rahulikud talumehed, naised, kes olid veel eile naeratanud ja nendega juttu puhunud ning kes täna neist möödudes pilgu piinlikkusega kõrvale pöörasid - nad kõik moodustasid vaenlaste leeri! Sõduritel oli raske seda kõike uskuda, sest tegu oli ju ometi nii tublide inimestega... kingsepp Lacombe, kes oli eelmisel nädalal teinud sakslastele pudeli valget veini välja, sest ta tütar oli äsja kõrgkooli vastu võetud ning ta polnud osanud oma rõõmu muud moodi väljendada; mölder Georges, möödunud sõja veteran, kes oli kuulutanud: "Et saabuks rahu ja igaüks saaks oma koju! Midagi muud me ei soovi"; noored tütarlapsed, kes olid alati valmis naerma ja laulma ning kes lubasid ennast salaja kaisutada. Ja ikkagi jääme me nende jaoks igavesti vaenlaseks? (lk 346-347)
Sakslased uskusid, et saavad sallivust ja unustust niisama lihtsalt osta, ja see läkski neil korda. Kibe maitse suus, lasi proua Angellier peast läbi ümbruskonna tähtsamad tegelased - kõik nad olid järele andnud, kõik olid lasknud end ära võluda. Kas või Montmort’id... nad võtsid sakslasi avasüli vastu. Oli kuulda, et sakslased olla vikonti pargis lausa peo korraldanud. Proua Montmort rääkis kõigile, kes vähegi kuulata viitsisid, et tema on selle pärast äärmiselt nördinud ning et ta paneb peo ajaks kõik aknaluugid kinni, et mitte muusikat kuulda ega ilutulestikku näha. Aga kui leitnant von Falk ja Bonnet tulid talt toole, pokaale ja laudlinu küsima, pidas ta neid oma vadistamisega pea kaks tundi kinni. Proua Angellier oli seda kuulnud oma kokalt, kes omakorda oli seda kuulnud ettekandjalt. (lk 348)
Lucile'ile meenus leitnant von Falki jutt, mille mees oli talle kord usaldanud: "Samal päeval, kui me linna saabusime, saime komandantuuris terve pataka anonüümseid kirju. Inimesed süüdistasid üksteist vastakuti Inglise propagandas ja de Gaulle'i-meelsuses, toiduainete kokkuostmises ja spionaažis. Nende kirjade põhjal peaks kogu regioon vangis olema! Lasin terve pataka tulle visata. Inimene pole niigi kuigi palju väärt ja lüüasaamine äratab temas kõige halvemad küljed. Meil Saksamaal oli sama asi." (lk 353)