Esimene

Proosa

Ole esimene, kes ütleb midagi iseenesestmõistetavat, ja sa saad surematuks.
- Marie von Ebner-Eschenbach, "Aforism on pika mõtteahela viimane lüli", tlk Krista Räni, LR nr 30/2007, lk 5

[Gustav Suitsust:] Aga Gu- oskas kohe metsa kaduda. Ta läks nii märkamatult, et keegi kunagi ei teadnud, kuhu ta oli läinud. Tema eelisõigus oli teha kohe alguses uurimisretk ümbruskonda. See esimene tuuleõhk, esimene lill kuuerevääril, esimene kukeseen, esimene linnuvidin Lilly metsas, need kuulusid alati Gu-le. Kuidas ta oli alati nende esimene saaja, see oli tema saladus.
- Aino Suits, "Päevaraamat 1901–1964", tlk Piret Saluri, 2014; sissekanne eraldi märkmevihikus, milles on juttu G. Suitsu tervisest viimastel eluaastatel, raamatus lk 424

Sest mis on maja? Üks vihmavari ja tuulevari, üks ulualune, mis peab küllalt ilma ja tuult, et saaks seal oodata, kuni väljas jälle valgeks läheb; kuni tuleb talvehommiku Esimene Vares; kuni tuleb Kevad; kuni tuleb Talv; kuni elu saab otsa ja sa võid seal oma Surivoodile heita. See on maja.
- Tõnu Õnnepalu, "Lõpmatus. (Esimene kevad)", Eesti Keele Sihtasutus, 2019, lk 64

Luule

Kodu, ta armas katus, esimene lumi ja
esimene täht esimeses taevas esimeses südames
(mis oli minu oma).
...
Ja võibolla öökull vaatab minu tähte
ja arvab et järsku on söödav kui ainult
kätte saaks.
Ei teagi et see on esimene täht esimeses
taevas esimeses südames.

Ilona Laaman, "Järelkiindumus", rmt: "Mis need sipelgad ka ära ei ole", 1970, lk 6

Oo õnnis hing, kes tagasi ei vaata,
kel hinge kahetsuse uss ei söö,
kes iga tunni nii võib mööda saata,
kui oleks alles esimene öö,

ja esimene ööbik õitsvas salus —
kes Filomela saatusest ei tea,
sest liigne teadmine on ainult valus,
on parem tunda, et see tund on hea.

Karl Ristikivi, "Rooma päevik", 21. mai. Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1976, lk 176-177