Ilona Laaman

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Ilona Laaman (10. veebruar 1934 Tallinn – 26. juuni 2017 Uppsala) oli eesti luuletaja, prosaist ja tõlkija. Ta avaldas rea luulekogusid ja kirjandusliku autobiograafia "Vesi ahjus" (1997).

"Mis need sipelgad ka ära ei ole"[muuda]

Tsitaadid väljaandest: Ilona Laaman, "Mis need sipelgad ka ära ei ole", 1970.


Sa olid vist teisiti mõeldud.
Kus su mõtted on? Hammaste taga.
Või jumala taskus.

Su juuksed aga on siin,
öömustad, käegakatsutavad ja väga reaalsed
täitsa nagu Lumivalgukese omad.
Kui prints tuleb ta silmitseb sind möödaminnes
klaaskirstu kaane läbi ja väristab õlgu.

  • "Mu väike sõbranna", lk 5


Kodu, ta armas katus, esimene lumi ja
esimene täht esimeses taevas esimeses südames
(mis oli minu oma).
Olen põhimõtteliselt kogu selle krempli vastu.
Ei mäletagi hästi oli see katus telliskivest
või muust.
Aga ma mõtlen vahest et ei tea ehk
istub üks vares minu aiateibal
mitte teades et see aiateivas on minu oma
ja külmetab.

  • "Järelkiindumus", lk 6


Kivi igatsusest sipelgate jumalast
ei tea ma midagi.
Su silmad minu kohal ma ei tea
nende jumalat, sinu suu
võibolla igatsusest väsind ja üle.
Võibolla kivi tahaks olla vares.
Ma tõesti midagi ei tea.
Ateistlik sipelgas ehk palvetab
kui ta häda on suur.
Su huultel on salakiri ma
uurin teda, tuhande aasta pärast
ma olen tõlgitsend selle kirja esimese tähe.

  • "Armastades", lk 7


Me sööme saepuru kui keegi ei näe me naeratame
Meie lapsed söövad saepuru
võimalik on et nad on saepuru enne näind
...
Me räägime saepuru meil on revolver kuklas;
eks need kel ole kõrvad saa saepuru kõrvadesse -
kui neist pole veel suppi keedet.
Meie südamed aga teavad, me kiidame saepuru
me mõtted on liimist lahti
ja me pole midagi ütelnd.

  • "Saepurusööjad", lk 8


Ja ranna, tähtede ning päikese isand
luges ehk küll mu juuksekarvad ära
aga ega see aidand kui laev kaugenes
kui rand kaugenes
vaikides.
Päikesel on ehk haletsevad mõtted
kui pilved maa katavad
kuid tähtede isand
ei tea vist kas mul kaks silma või kolm.

  • "Ranna, tähtede ning päikese isand", lk 9


Olen su põhjalikult unustand.
Ainult et vahest mu käsi on vares
ja ma ei räägi kunagi
halba ämblikest.
Ja järsku: jumalale kirves pähe.
Olen su väga väga põhjalikult unustand.
Mu käsi on vares
ja alistun graatsiliselt unustusele.

  • "Ammune armastus", lk 10


Väikesed näitlejad keerlevad mõne aasta
su ajus
mina ja teised,
nii salajaselt nagu tiigri käik dzhunglis.
Senini viimane löökpala, maailm
su naha sees, linnutee,
veel mõneks ajaks pandud tallele.

  • "Maailm, linnutee", lk 11


Sipelga hüüd kõrbes ja selle
kaja mu südames
ja kuhu see hüüd siis
pageb
kui mu süda on kadund?

  • "Ja selle kaja", lk 12


— Ja rohkemat te ei tea? —
Need lapsed kel aniliinigi pole süüa
võiksime saata kõik paradiisi.

  • "Teadmisi", lk 16


Oma südant ma ei ajakohasta.
Keelepaelad küll on täitsa moodsad:
rändlinde laul on kurblikult dekadentne
ja õnnelikku lõppu pole kusagil näha.

  • "Kusagil, siiski", lk 17

"Maakulgur on maandunud"[muuda]

Tsitaadid väljaandest: Ilona Laaman, "Maakulgur on maandunud", 2003.


teadmata kadunud nagu lamp
mille viisin sulile parandada
ei parandand reedel ei parandand
esmaspäeval neljapäeval oli kõik
ära unustand
küsis — Mis lamp?
Ei ole mingit lampi minu juures
samamoodi kadusid sina kes mul olid —
pole olnudki — mis mees?
Polnud siin kedagi
not seen not heard of
keegi tegi nõiatembu minu lambiga
nagu minu mehegagi
...
mõtlesin et ei pääse ta kuhugi
aga vaat pääses
mälu on mul muidu hea õpin alatasa uusi keeli
aga meest ei mäleta
oma mälu ma usaldada nähtavasti siiski ei või
- nimigi oli tal — kummaline värk
nagu tina tuhka
ma oletan ta andis mulle andeks et ma toitu
valmistada ei oska — liig saamatu olen
seda ma arvan
enne kadus lamp siis suli
siis mees
kanna nagu sõelaga vett seda elu
jookseb minema ja lõhnagi ei jää järele

  • "*teadmata kadunud nagu lamp", lk 4-5


sa ei läinud teise naisega —
läksid surmaga
õigemini küll — surm läks sinuga
ja mis SEE on — mitte midagi olematus
teoreetiliselt on ju õigem et nii läks —
et sina kes vanem läksid enne mind
hall on aga kõik teooria ja roheline elupuu

  • "*sa ei läinud teise naisega", lk 7


kui imelik et inimene tahab sõnul öelda seda
mida sõnadega öelda ei saa
aga vahel see mõnel siiski õnnestub
kes hingepõhjani vapustatud
ja kes on tõeline luuletaja
...
nagu meie Uppsala rongis istudes ja üksteise kätt hoides —
"kaks hullu" ja me ei hoolinud põrmugi sellest
et keegi eestlane võis juhuslikult olla seal
ja näha kaht vanemat inimest
kes nägid õnnelikud välja ja ütlesid —
"kaks hullu"
ja kes oleks võinud ka mõelda —
Jah tõesti — armastada selles eas!
Ja seda veel välja näidata

  • "*kui imelik et inimene tahab sõnul öelda seda", lk 9


ma paitasin kuuseoksi — eriti nende
helerohelisi otsakesi
ja sina korjasid metsast üles prügi mis risustas metsa
ja keset metsa — maanteel mis seal lookles
kaelustasin sind
ja sina ütlesid — Ma olen kaua õrnusest ilma olnud
ja see pilt on nagu külmutatud filmisekvents
need sõnad on mu ajju lindistatud

  • "*ma ei saa seda enam kunagi öelda", lk 10


ma ei jõudnud sind näha koos ühegi loomaga
ainult ussikesega mille leidsid
oma taldrikult salatilehelt
sa kandsid ta õue ja paigutasid põõsalehele
nagu sa jätsid minu — saagu ma ise hakkama
tegelikult oleks sa kindlasti tahtnud
mind jälgida ning kaitsta
aga loodusseadused on nagu nad on —
ja ussike pidi ka ise hakkama saama

  • "*ma ei jõudnud sind näha koos ühegi loomaga", lk 11


olen tänulik inimestele kes aitavad mind elada
ja veel rohkem üksindusele kus suhtlen sinuga
ja oma kirjutusmasinale kes mind aitab
oma tuimal moel
ja potililledele kes mind abistavad
oma julgustaval viisil

  • "*olen tänulik inimestele kes aitavad mind elada", lk 12


inimesed käivad poes ning loevad ajalehti
ja on nõmedad ja ükskõiksed nii paljude asjade suhtes
ja luule mis ju tahab väljendada väljendamatut
sobib hästi kokku surmaga
ja ka eluga — ma usun

  • "*sa ei tule enam mu juurde ei unes ega ilmsi", lk 13


ka kui ma laoks välja kõik oma tarkuse (mis pole vähe)
ei oskaks ma midagi peale hakata selle sinu kadumisega
kõik ütlevad see olla loomulik ning meie
kõikide pärisosa
see minu meelest midagi ei ütle sa oleks pidanud mu
kaasa võtma seda mõtlen kuigi tean et see on loll

  • "*pean kiirustama nüüd kus sa saad ainult minu suu läbi", lk 14


olen muutunud arusaamatuks iseenesele ja mulle
on varem öeldud et mu luules puuduvat hämarus
tarvilik ähmasus
aga nüüd kui kõik näib mulle nii arusaamatu eriti surm
tuleb see arusaamatus ja mõistatuslikkus nagu iseenesest ja ilma pingutuseta
kuna ma enam midagi ei taipa ega saagi taibata

  • "*olen muutunud arusaamatuks iseenesele", lk 15


enne rääkisid mu suu läbi kased
ja kukeseened mu lapsepõlvest
nüüd räägid ehk sina
kuidas see küll võimalik võib olla?
...
nüüd pean rääkima seintele sest neil olla kõrvad
kuigi mitte nii pilkupüüdvad kui sinu omad
nende kuulamine on diskreetsem ehk ja samas
ükskõiksem — see on rohkem nagu soniks ma palavikus
ega hooliks sellest mis on tapeetide värv

  • "*enne rääkisid mu suu läbi kased", lk 16


poeedi hing oli mu eluseltsilisel
kes minuga seltsis käis paar sammu oma piKast
elust
mitte sellise poeedi nagu mina vaid tõelise kel
lehviv mantel ja lehvivad juuksed
tema poeedihing elas ta aju paremas pooles
sest ajuinsult ju halvas vasaku poole
nii jäid tal alles ta poeetilised Komplimendid
ja minule ka — mille üle tundsin suurt rõõmu

  • "*poeedi hing oli mu eluseltsilisel", lk 17


suu oli sul kinni aga süda jahtus siiski ära
kiirelt ja jäädavalt ja mina jäin oma
äsjaarmunud südamega suu ammuli vahtima
ega jahtunud siiski

  • "*suu oli sul kinni aga süda jahtus siiski ära", lk 18


Need kaks käivad ju ikka koos üht teiseta ei ole
ma pole iial kirjutand luulet kus on vorm
ilma sisuta ega mehestki ei või jääda ainult vorm
võimatu ju ma küll vaatama ei lähe —
nagu läheks tsirkusse vaatama pooleks saetud daami

  • "*vorm jäi sisuta", lk 19


oleksin küll andnud nobeli sellele kes sind
välja mõtles mina see ei olnud
nii suur geenius ma ei ole mõtles välja vormi ja sisu
iga pisemagi aju kuru ja juuksekarva
fantaasiat pidi tal olema eriti mis puutub
sisusse kes muu oleks tulnud selle peale kirjutada
mulle armastuskirju mind tundmata
kirjutas mu hingele aga vaat keha võttis tuld
ja olingi küps niiöelda
kes niisugust asja enne on kuulnud
...
ja mina armusin nagu
oleks ma ülepeakaela trepist alla kukkunud ja
siiski luud-kondid jäid terveks
luukoe hõrenemist mul ei esine
ega mina sind ka ei kiitnud aga pai tegin küll

  • "*oleksin küll andnud nobeli sellele kes sind", lk 20


noo mu praepann võib küll ära kaduda
aga kusagil on ta siiski
ei saa olla olemata
aga mees saab paljud saavad nähtavasti
isegi kõik aga näe praepann ei saa
ikka on kusagil nagu mõni padaäss
...
annaks mulle keegi teise praepanni samast sordist
ma vahet ei märkakski
sinust küll teist sama sorti pole
isegi su lapsed mitte — see on nii imelik
et meest pole kusagil aga praepann
kui teda otsin istub kusagil ja irvitab mu üle

  • "*noo mu praepann võib küll ära kaduda", lk


eqa ma oleks iial mõelnud välja sellist sõna
mu käte kohta — lollakad
mul on mu ema käed ja loll ta küll oli
emana kuid filosoofia doktor ikkagi
kui ta juba sklerootiline oli ütles vahel
nii tarku asju et päris jahmatama pani
tahtis et laenaks talle raamatukogust
kuus paksu raamatut ökonoomiast
sest sai aru küll et ökonoomiast
ta midagi ei mõika ei tundnud oma enda poega enam ära
Ka mitte aga vahel rääkis nagu mõni suurvaim

  • "*aga sa pidid ju olemas olema Kord sest", lk 22


sina kadusid aga nüüd elan sinus nagu jalapöid
hästi sissekäidud kingas
ise arvan et olen paljajalu
aga ei
midagi nagu oli
kuid ma ei oska seda täpsustada
kindlasti öelda lihtsalt ei saa
kukkus mul järsku sülle
õunas oli ussike mehes haigus
sõi su seestpoolt ära ning järsku sind polnudki enam

  • "*sina kadusid aga nüüd elan sinus nagu jalapöid", lk 23
Wikipedia-logo.svg
Vikipeedias leidub artikkel