Skleroos

Proosa

• Tal oli nüüd niisugune imelik tunne, nagu oleks ta eluaeg teel olnud, ööd ja päevad sõitnud kriiksuvas vagunis, aastakümneid kuulanud rattapõra ning jõudnud nüüd lõpuks kohale: nagu oleks ešelon seisma jäänud.

Sellest kolmekümneaastasest reisist, kolmekümneaastasest sõidumürinast kumises tema pea ikka veel ja kõrvus undas, nagu sõidaks ešelon edasi, ikka edasi ja edasi ja edasi...

Kuid see ei olnud sõidumürin, mis tema kõrvus undas, tema kõrvus kumises skleroos, sest elu hakkas mööda saama.

• Vassili Grossman, "Kõik voolab", tlk Virve Krimm, LR 16-18 1990, lk 56

Luule

  Ma olen noor.
Mul mängulust on veres,
suu isub laulu,
jalad tantsimist.
...
  Ei, mitte mul,
vaid sel,
kes kohtleb mind kui eite,
sel on —
ta vabandagu mind —
skleroos.

• Muia Veetamm, "*Ma olen noor", rmt: "Vee ja liiva joonel", 1974 (lk 5)