Marseljees

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Isidore Pils, "Claude Joseph Rouget de Lisle esmakordselt "Marseljeesi" laulmas" (1849)

"Marseljees" (prantsuse keeles "La Marseillaise") on Rouget de Lisle'i 1792. aastal kirjutatud võitluslaul, millest sai Prantsusmaa riigihümn. Eesti keelde on "Marseljeesi" teksti tõlkinud Hans Pöögelmann.

Teose kohta[muuda]

  • Nüüd oli Julia Mihhailovna juba tõesti valmis Ljamšinit välja viskama, kuid samal õhtul tõid meie noored hulgakesi Ljamšini tema juurde ja seletasid, et Ljamšin on valmis saanud mingi uue, erilise klaveripala, ning ajasid peale, et kuulaku vaid see ära. Pala oli tõesti lustakas, naljaka pealkirjaga "Prantsuse-Preisi sõda". See algas "Marseljeesi" ähvardavate helidega:
Qu'un sang impur abreuve nos sillons!
Neis kõlas suureline väljakutse, joobumus tulevastest võitudest. Kuid äkitselt lõid hümni meisterlikult varieeritud taktidele kuskilt kõrvalt, alt, nurgast, kuid väga lähedalt sisse "Mein lieber Augustini" tülgastavad helid. "Marseljees" ei teinud neist väljagi, "Marseljees" oli ülimas joovastuses oma majesteetlikkusest; kuid "Augustin" võttis hoogu, "Augustin" läks üha jultunumaks, ja korraga olid "Augustini" taktid "Marseljeesi" omadega kuidagi ootamatult kokku langenud. "Marseljees" oleks nagu lõpuks "Augustini" märgates pahaseks saanud ning sellest vabaneda püüdnud, seda nagu tüütut pealetükkivat kärbest minema peletada tahtnud, kuid "Mein lieber Augustin" oli end juba kõvasti sisse söönud, oli lõbus ja enesekindel, rõõmsameelne ja häbematu; ja äkitselt jäi "Marseljees" kuidagi kole rumalaks — ei varjanudki enam, et on ärritunud ja solvunud; nüüd tulid pahameelekarjed, pisarad ja vanded Jumala nimel, käed taeva poole sirutatud:
Pas un pouce de notre terrain,
pas une pierre de nos forteresses!
Ent juba läks see paratamatult kõik ühes taktis "Mein lieber Augustiniga". "Marseljeesi" helid sulasid kuidagi äärmiselt tobedalt "Augustini" helideks, taandusid ja kustusid. Vaid harva kostis veel läbi tungivat "qu'un sang impur...", kuid samas läks kõik kohe jälle inetult üle vastikuks valsiks. "Marseljees" vaibus täielikult: see oli juba Jules Favre, kes nutab Bismarcki rinna najal ning annab ära kõik, kõik...


  • Kord ringkäigult koju tulles teatas ta triumfeerivalt: "Selle tüübi, selle Tõnise kihutasin minema. Kaabakas julges "Marseljeesi" vilistada." Ning jälle üllatas teda mu vastus. Läksin klaveri juurde ja mängisin avatud akende all terve päeva "Marseljeesi". Töölised naersid: "Härra ei saa mustlannaga hakkama."

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo.svg
Vikipeedias leidub artikkel