Mine sisu juurde

Külmavärin

Allikas: Vikitsitaadid

Proosa

[muuda]
  • Kuna vaimu eelisõiguseks on vanadusest väljas käia, siis soovitan ma tal seda teha nii palju, kui ta vähegi suudab; haljendagu ja õitsegu sel ajal, kui suudab, nagu puuvõõrik kuivanud puul. Aga ma kardan, ta on reetur: ta on kehaga sedavõrd vennastunud, et hülgab mu ühtelugu, järgnedes kehale selle hädades. Meelitan teda kõrvale, veenan teda - täiesti asjata. Tulutult üritan teda sellest seotusest võõrutada ja pakkuda talle Senecat ja Catullust ja daame ja kuninglikke tantsupidusid; kui tema kaaslasel on voolmed, siis oleks justkui temal ka. Isegi toimingud, mis on talle ainuomased ja kohased, ei taha siis laabuda; ilmselt kannatavad nemadki külmavärinate all. Tema tegemistes puudub igasugune sära, kui seda samal ajal pole ka kehas.


  • Väsimus oli hele ja sakiline. See nirises mööda teda alla nagu vihm ja hajutas oma vaikse kohinaga tema mõtted. Ta ei teadnud, kui palju ta möödunud ööl maganud oli.
Silmad olid kuivad, sügelesid ja kipitasid.
Temast käis külmavärin läbi.
Dream mängis peenikese valge juhtmega ja ta ise istus poolröötsakil köögisaare ääres ning vaatas beebiajakirja või aknast välja. Ta hakkas lugema ainsat artiklit, mis tal veel lugemata oli, intervjuud ühe saatejuhiga tolle sünnitusjärgsest depressioo­nist. Lugedes suitsetas ta sigaretti ja pähe kogunes ebameeldiv tühjus.


Luule

[muuda]

Mai on väljas, hing on jälle hull.
Õitsma lööb su aed, kuid hirm on mul.
Uinund pahaendelises ehas,
ärkan öösel, külmavärin kehas,
jooksen, surun vastu sooja suud
kirsid kreegid apelsinipuud.
Helevalge sirel pihku, aga
toomingas, mis hõõgub aia taga,
see ei mahu, sinna käed ei küüni.

  • Mari Vallisoo, "Aed" kogus "Rändlinnud kõrvaltoas" (1983), lk 55


Teed ja veini oleme joonud
laualambi põlema pannud
vastu koidikut
hoovis vett lasknud
külmavärin ihu raputamas
rong huiganud öösõnumit
läbi linna sõites

See on olnud meie nägu
meie noores eas