Hingeõhk

Piibel

Ja Issand Jumal valmistas inimese, kes põrm on, mullast, ja puhus tema ninasse eluhinguse: nõnda sai inimene elavaks hingeks.
- Esimene Moosese raamat 2:7

Mu naisele ei meeldi mu hingeõhk

ja oma lihastele vendadele olen ma vastik.

Iiobi raamat 19:17

Mina ütlesin: Ma lähen palmipuu otsa,
võtan kinni ta pööristest!
Su rinnad on ju viinapuukobarate sarnased
ja su hingeõhk on nagu õunte lõhn!

Ülemlaul 7:9

Proosa

Ma ei tea mida kirjutada, uitan ainult siin ridade vahel ringi, Teie silmade valguse all, Teie suu hingeõhus...
- Franz Kafka, "Kirjad Milenale". Tõlkinud Tiiu Relve. Loomingu Raamatukogu, 1996, nr 27-30

Peremees kallas endale kolmandat korda viina ja kummutas peekri jälle tühjaks, kusjuures paistis välja, et tema kõril oli nii suure sõõmu kallal tükk tegemist. "Ah et luu ja nahk? Jah, kulla mees, luu ja nahk! Ja konservid on pahaks läinud, rääkimata juba sellest, et pooled neist, mis ette nähtud, ei jõua üldse kohale." Peremees tõmbus küüru ja kummardus üle laua külalistele lähemale, nii et tema viinalehane hingeõhk indiaanlastele vastu lõi. "See on kõige parem äri, ütlen ma teile, kõige parem äri... Nimelt konservidega... Ja seda äri ajab Freddy! Just hiljaaegu oli siin suur tellimine. Noh, küll mina teile juba rääkida tean! Kirjade järgi maksis see tuhandeid!... Aga palju kohale jõudis? Mõned riknenud purgid. Kahju hakkab punanahkadest, kes seda rämpsu sööma peavad. Aga Freddy ajab raha kokku. Tal ei tarvitse enam kulda otsida, sest siin saab ta üheainsa hankega rohkem kui vaene kullaotsija terve aasta jooksul."
- Liselotte Welskopf-Henrich, "Suure Karu pojad", tlk René Schubbe, 1976, lk 187

Suudeldes jagame ühte hingeõhku, avame armastatule oma keha suletud kindluse. Me poeme suudluste sooja võrgu alla. Me joome teineteise suu kaevust. Asudes teise keha suudlustega katma, kaardistame oma sõrmeotste ja huultega uut maastikku, peatume rinnanibu oaasis, reie künkal, lülisamba looklevas jõesängis. See on omalaadne puudutuste palveränd, mis viib iha templisse.
- Diane Ackerman, "Meelte lugu", tlk Riina Jesmin, 2005, lk 132

Maureen taris lombaka järi, mille July oli "laste jaoks" toonud, välja, et saaks savanni silmas pidada, ja hakkas lugema. Kuid ta ei suutnud romaanile kaasa elada; kunstlik tunne, nagu viibitaks teises ajas, kohas ja elus, milles seisneski lugemise mõnu, jäi saavutamata. Ta oli teises ajas, kohas, teadvuses; see surus end talle peale ja täitis teda, nii nagu hingeõhk õhupallile kuju annab. Ta polnud enam see, kes varemalt. Ükski juturaamat ei saanud võistelda sellega, mida ta, nagu ta aru sai, ei teadnud, poleks osanud ette kujutada ega kujutlusvõime varal avastada.
- Nadine Gordimer, "July rahvas". Tõlkinud Riina Jesmin. Tallinn: Koolibri, 2010, lk 32

Kui Colon oli väike, oli tal roosa mängusiga, kelle nimi oli Kohutav, ja raamatuga "Kooselu koduloomadega" oli ta kuuenda peatüki juures. Raamatus olid gravüürid ka. Seal ei mainitud aga kordagi kuuma lehkavat hingeõhku ja suuri mütsudes astuvaid jalgu, mis meenutasid varre otsa pandud taldrikuid. Seersant Coloni raamatu järgi oleksid lehmad pidanud tegema "muu". Iga lapski teab, et lehmad teevad "muu". Nad poleks tohtinud teha "mhouu-u-u-u-m!" nagu mingi merekoletis ja sind ilaga üle pritsida.
- Terry Pratchett, "Savijalad". Tõlkinud Allan Eichenbaum, 2005, lk 258

Leidub koeri, keda nähes meenub tahes-tahtmata, et hoolimata tuhandete aastate pikkusest inimese suunatud evolutsioonist on iga koer hundist vaid kahe saamata jäänud kõhutäie kaugusel. Nad tulevad ise inimese juurde, need koerad, sihikindlalt, just nagu lihaks saanud elajalikkus, kollased hambad kilgendamas, levitades oma haisvat hingeõhku, kusjuures eemal sädistavad nende omanikud: "Ta on tegelikult üks igavene lontu, lükake ta lihtsalt eemale, kui ta tüütuks muutub," ja nende silmade rohelises sügavikus võbelevad pleistotseeni punased lõkketuled...
Terry Pratchett, Neil Gaiman, "Head ended", tlk Tiina Randus, 2020, lk 76

Hing tuleb meile väljast ja käib kogu aeg meist väljas, nagu hingeõhk, nagu mesilased tarust. Tuleb kui mesilassülem tühja tarusse, ehitab selle täis kärgesid, kogub sinna mett. Ja läheb samamoodi kui mesilased tarust, palaval päeval äkki sülemina lahkudes, kuhugi.
- Meelis Friedenthal, "Mesilased", 2012, lk 184

[Elsa:] "Mul on ka "Tuulest viidud"."

"Oi, Clark Gable!" ütles Siri, kes samuti köögist ära oli tulnud. "Kahju, aga tal olevat olnud kohutav hingeõhk."

"Kelle pärast sul kahju on?"

"Vivieni ja kõigi naiste pärast, kes teda suudelda tahtsid. Minagi oleksin tahtnud," ütles Siri ja vaatas unistava pilguga DVD ümbrist. "Ta oleks võinud mu maha murda täpselt samamoodi, nagu ta tegi Scarletiga, ja ma usun, pagan võtaks, et ma oleksin selle välja kannatanud isegi siis, kui ta poleks enne piparmünditropse imenud."

Åsa Hellberg, "Väike maailm", tlk Malle Veisserik, 2016, lk 81

[Risku:] Teekonna algusest mäletasin veel lõhnugi: magusat hingeõhku, kaenlaalustest tõusvat teravat haisu, mis toob meelde teismelised, ja sõrmede lõhna, milles segunevad nahk, vana puu ja kampol.

Kõigepealt kadusid lõhnad, nii läheb alati, siis mälestus suust, nahast, puudutusest. Siis ununeb hääl, siis kogu olemus: tormakas peaheide, mis lennutab juuksed silmilt; äkiline, mööduv naeratus.

Pirkko Saisio, "Kaini tütar", tlk Hille Lagerspetz, 2018, lk 7

Kõik majamuuseumid on Pettuse Majad. Sest inimese hingeõhk hajub. [---] Sest [asjade] alleshoidmine ja eriti veel nende näitamine luuletaja asjadena, reliikviatena, mida peaks kummardama, on läbini vale. On blasfeemia. Luuletaja pole iial neis ega seal. Ta on mujal. (lk 63-64)
- Tõnu Õnnepalu, "Lõpmatus. (Esimene kevad)", Eesti Keele Sihtasutus, 2019

Luule

Ma tunnen su lendu, sa lennukas laine:
kuid kuldne päev vajub longu,
öö musta mantlisse mähitult
heidab väsinult puhkama
ja kaste sätendab ta hingeõhus,
lilled sulguvad ta voodi ümber,
enne kui pärale jõuad.

Jens Peter Jacobsen, "Arabesk Michelangelo joonistuse puhul". Tõlkinud Ene-Reet Soovik. Akadeemia 10/1996, lk 2109-2111

Veel jätkub hullumeelsust,
veel hingeõhk ei väsi,
kui mäkkeviival teel sust
lähen mööda paljakäsi
ja palja tuule-peaga
ja päris paljajalu.
Mitte kopikat sulle ei viska,
sina palu või ära palu.
Sinu tühja kerjakotti
võivad varblased pesa teha,
ja kunagi pärastpoole
varesed saavad su keha.

Mari Vallisoo, "Sõber" koondkogust "Mälestusi maailmast", 2015, lk 91

tea meie oleme ka täna tuld
kuldmusta näinud visklevat kui loom
me hingeõhus käsivartes kuld-

sel nahal tuksleval kui metronoom
külm krüsanteemiõite siivutus
ja lõhn ja õhus kõdumulla joom

Andreas Kalkun, "*** tea meie oleme ka täna tuld", Vikerkaar 1/2 1997, lk 6

Valgusviirg liigub saalis nagu päikesekell,

laskub akendest alla ja tipib mööda saale.
Dionysos on käteta, need jäid kunagi varemete

alla ja juba ammu ei saa ta enam peekrist veini rüübata.
Õlgadest turritavad konksud, hoiavad ta väsinud keha koos,

pead, torsot, tuhmund silmi. Nende valgete kips-
kujude vahel tardub isegi aja tolmune hingeõhk.

Carolina Pihelgas, "Muuseumis" kogus "Tuul polnud enam kellegi vastu. Valik luulet 2006-2020", 2020, lk 57