Käru
Proosa
[muuda]- Kasteheinad takerdusid kodaratesse ja käru lükkav naine pidi iga hetk vaatama, et see ei libiseks sügavasse rööpasse, mis on pärit veel sellest ajast, kui Sireli tallu sõideti hobusega. Imelik küll, mõtles Lidija, maa palgelt on kortse hoopis kergem kõrvaldada kui inimese näost. Aga kes siluks ja tasandaks selle, mis rattad on uuristanud? Kas tema, ainuke inimene, ja see piimavedamise käru? Mis teha, et teie ei rohtuks? Rohtunud rajaga talu tunduks mahajäetud. (lk 5)
- Māra Svīre, "Kuni mina magama ei lähe ...", rmt: "Õdus õhtu kahekesi", tlk Kalev Kalkun, 1984, lk 5-23
- Millega puud koju tuua? Millega vesi? Selleks on vaja käru. Kust seda saada? Tuleb peale suuremat õhulööki minna otsima inimesi, kes on oma käru juures surma saanud. Mõhhailo läheb. Tal on käru vaja. Maas on naise surnukeha. Käed ja jalad põlenud. Surnu kõrval on käru. See on nüüd vaba. See saab nüüd Mõhhailo omaks. Sellega saab ta koju puid ja vett vedada. Kärust saab surma ja elu kohtumispaigas ellujäämise vahend. Neid müüakse, vahetatakse. Jälgitakse kärude vabanemist, sest neid saab toidu vastu vahetada.
- Vahur Laiapea, "3000 kilomeetrit Mariupoli põrgust Eestisse", Postimees, 1. juuni 2022
Luule
[muuda]- William Carlos Williams, "Punane käru" ("The Red Wheelbarrow", 1938), Poetry Foundation; "The Collected Poems: Volume I 1909-1939"
ma kuradima lootsin sinu peale ja
sa jätsid selle kuradima käru
välja kuradima vihma kätte
ja nüüd on valged kanad
kuradima porised
- Mary Ruefle, "Punane" ("Red"), Poetry Foundation; ajakiri Poetry, mai 2020