Mary Ruefle
Mary Ruefle (sündinud 16. aprillil 1952 McKeesportis Pennsylvania osariigis USAs) on USA luuletaja ja esseist.
Luule
[muuda]valge täpp vasakul ülal
mis näeb välja nagu säsisüda
kooritud apelsinis on Tycho kraater.
Ma pole seal kunagi olnud. Ehk kunagi
sina oled. Nägin garderoobis palju jakke,
kuid ükski polnud tema oma. Tean kedagi,
kes on kusagil elus.
Piinlik on olla elus.
Vahel pead sa seisma tänaval
ja vaatama üles ja siis teesklema,
et kivi su jalge ees
ei ole vaatlusobjekt,
ehkki on.
- Mary Ruefle, "Täiskuu" ("Full Moon") kogust "Among the Musk Ox People", 2002 (Vikitsitaatide jaoks tõlgitud / Raul Veede)
Ühel päeval olen ma surnud ega vaja enam
suitsu, raha, leiba, täiesti
ükskõikne luule suhtes.
Miks mitte naaksuda praegu, õiendada
natuke, kuni veel saan,
mind toetamas terve keel,
ühe ribana kooritud, sädelev näide
sujuvast liigutusest?
Sest on päevi, mil
valgete virsikute lõhn jõuab minuni
sahmakatena ja ma heidan pikali, elusana,
täiesti ükskõikne luule suhtes.
- Mary Ruefle, "Valged virsikud" ("White Peaches") kogust "Cold Pluto", 1996 (Vikitsitaatide jaoks tõlgitud / Raul Veede)
Midagi pole juhtunud, näiteid ei ole.
Kõige enam tunnen ma, et üks eriliselt kerge putukas
häirib mind.
Ta on surnult sünnituspalatis
ja ma pole bugenvilleat kunagi isegi näinud,
nii et see aiandusvärk on untsus.
Vormid sahistavad.
Aline tuleb südaööl
ja annab mulle penni mu mõtete eest.
Ta on nagu Atlandi ranniku kokaautomaat,
mis on rikkis. Bob tuleb kell kuus
ja jutustab mulle nädalavahetusest.
Ta keppis liivakottide taga, tuikus
alla rannale, pani pildi kotti,
kuid ei uppunud.
Rooman tagasi otse oma ema sahtli
sügavikesse, vajudes ööpesu sekka.
- Mary Ruefle, "Siidimaa" ("Silk Land") kogust "Selected Poems", 2011, lk 84 (Vikitsitaatide jaoks tõlgitud / Raul Veede)
Liilia tolmukad kangestuvad küünisteks.
Õrn liilia!
Liilia hakkab meid kõiki sööma.
Kui kaks inglit kohtusid suletud toas,
kas polnud seal laual nende vahel liilia
ja kas polnud liilial laual nende vahel
Jumala saadetud nälg?
Ära minu käest küsi. Mul pole enam südant,
mis võiks maailma kirjeldada.
Ära minu käest küsi või ma tikin
omaenda pea.
Meie, kes hakkame surema, ei saa sääraseid asju teada.
See ei ole see koht, kus me sääraseid asju teame.
Toetume vastu taevast
ja selle taga -
kogu selle tobeduse sünge algus,
kus sõnad eksivad teelt ja tagasi neid ei saa.
Isegi kui surud hõõguvad söed nende avaustesse.
Ära minu käest küsi. Isegi kui vahetis
püüab mind neelata ja sülitab mu välja
sädemevihus.
- Mary Ruefle, "Vastu taevast" ("Against the Sky") kogust "Selected Poems", 2011, lk 85 (Vikitsitaatide jaoks tõlgitud / Raul Veede)