Mine sisu juurde

Keha

Allikas: Vikitsitaadid
(Ümber suunatud leheküljelt Kehad)
Maurycy Trębacz, "Meesakt maastikul" (1887)
Georg Pauli, "Mens sana in corpore sano" (1912)

Keha on inimese ja looma organism kui füüsiline objekt.

Proosa

[muuda]
  • Ma saan väga hästi aru, miks mõnel inimesel on nii raske oma keha mõistusega talitseda. See, kelle süda hakkab igas uues olukorras kohe puperdama, suudab selle vastu alguses mõistusega üsna napilt ära teha. Sedasi tõstabki püüd viga vältida selle veel hoopis iseäranis esile.


  • Suuri vallutajaid on alati imetletud ja maailma ajalugu liigendab nende järgi oma perioode. See on kurb, aga inimesele loomuomane. Suure ja tugeva keha kõrval, kuulugu see kas või lollpeale, näib suurvaimu väike keha ja koos sellega ka suur vaim ise naeruväärne, vähemalt enamikule maailmast, ja seda niikaua, kui inimesed inimesteks jäävad. Eelistada väikeses kehas asuvat suurt vaimu nõuab mõttekõrgust, milleni ainult vähesed küünivad. Veiselaadal sihivad silmad alati kõige suuremaid ja rammusamaid härgi. (lk 13)
  • Kui loodus poleks tahtnud, et pea alakeha nõudeid kuulda võtaks, milleks oleks tal siis vaja; olnud pead keha külge liita? Keha oleks võinud ilma mingit pattu tegemata piiramatult õgida ja piiramatult paarida, pea aga oleks võinud ilma kooskõlalist süsteemi loomata, ilma abstraheerimata, ilma veinita ja ilma armastuseta platoonilisest joobumusest ja platoonilistest ekstaasidest rääkida, laulda ja lobiseda. Suudluste mürgitamine on looduse seisukohalt veel hullem tegu kui noolte mürgitamine vaenlasega võideldes. (lk 16)



  • Sinu maine keha pole midagi muud kui kleit, mille sees on hulga peenem kleit ja selle peenema kleidi sees oled sina ise.


  • Naine veedab väga palju aega peegli ees ning kusagil oma kõige tõelisema mina sügavuses kujutleb ta end alati tolle peeglinaisena. Samal ajal aga liigub tema keha ringi reaalses maailmas. Peeglimina armastavad mõned mehed, ja tema armastab neid; teine mina tegeleb toidujäätmete kraapimisega taldrikutelt ja pesukuivati tühjendamisega tohututest keerdunud kuumade linade, rätikute, aluspesu ja sokkide hunnikutest. Peeglimina armastab väsimatult, armastab kirglikult ja ägedalt, pisarateni. Teine mina paneb plekilised linad masinasse ning keerab nuppu. (lk 23)
  • Mehed minu elus on süütud. Süüdlane olen mina, sest nemad armastavad mind, mina aga lasen end armastada. Armastatud liiga paljudest meestest, olen andnud oma keha liiga paljudele meestele ning mu keha mässab nüüd ja ihkab surra. (lk 25)


  • [---] mu keha pakitseb, nagu hakkaks ta endast välja heitma meie armastuse õudset lõppu, mingit verist lapsetompu. Kui abielu otsa saab, kas jääb siis veel kedagi, kes seda mõistaks? Tunnistajaid ei ole. Ei ole mingit mustades sukkades tüdrukut, mingit noormeest, kõik tunnistajad on läinud, suureks kasvanud, edasi liikunud, kadunud. (lk 31)
  • Olen naine, kes on püütud armastuse lõksu, armastuse õuduse lõksu. Armastuse halvatus. Nagu raske, surmava kilbi all lõksus olev hiiglaslik kilpkonn, keha jäljend, mis keha maad ligi surub... Katsusin temaga nädal aega mitte kohtuda. See katse kukkus läbi. (lk 32)
  • Tahaksin noa võtta ja ühe tähtsa osa oma kehast, sisikonna, välja lõigata ning üles tõsta... ohvriannina tänavanurgal. Kas nad siis jätavad mind rahule? Mustad mehed tõuklevad tänavanurkadel, nad on töötud ning ei tahagi töötada, nad on rahul sellega, et saavad mind vahtida, nad tunnevad mind läbinisti ja ei pane midagi imeks. Minu armuke, valge mees, jääb hotelli pea käte vahel istuma, sest ma kõndisin minema, kuid ta ei jookse mulle järele, ei järgne mulle. Nemad järgnevad mulle. Üks neist jooksis mulle otsa ja tegi näo, et see juhtus kogemata. Tahaksin oma keha lõhki rebida, ma ei saa selles kehas elada. (lk 32-33)
  • Kõnnin segaselt nagu unes mööda maja. Vajun aeglaselt läbi selle luksusliku maja põranda, abielunaine, kelle keha on muutunud kergeks nagu kest, tühjaks nagu kest. Minu kehas on ainult tema enda elu. Sina ei äratanud minus mitte elu, vaid meeleheidet. Mäletan, kunagi ammu oli mu kehas elu. See näis trikina, vägitükina, millel oli niisama vähe lootust õnnestumisele kui katsel hoida vedelikku pilliroos ka siis, kui see ümber pöörata. Arst ütles: "Lapsed pole probleem. Kõik on korras." Kuid vedelik voolas välja. Minust voolab kõik välja. Sel esimesel õhtul, kui ma Sind Statleri pool nägin, voolas kõik nagu veri minust välja. Ma tekitasin Sinus ärevust, Sinus, Sinu haiglase saatusetajuga, hirmuga vähi ees, närvivapustuse ees. Panin Su kogelema: Mis siis saab, kui Sa rasedaks jääd? Ma ei ole rase, kuid tunnen kummalist elupakitsust, kauge elu tuksatust, nagu oleks Sinu tütre vaim mingil moel minusse asunud. Ta imeb verd janunedes oma kokkusurutud armukadedate huultega mu sisikonda. Mu keha ihkab temast ükskõik mis moel vabaneda. (lk 34)
  • Armastatud naised liiguvad, tantsivad lakkamatult. Meie tantsime ja mehed järgnevad meile hullumeelsuse ja surma piirile, kuid mis saab meist, tantsijatest? Kui tants lõpeb, seisame jälle, kannad maas, uuesti kannad maas, segaduses ja haiget saanud. Meie reisi katva kuldse kanga all on liha, ja see liha valutab. Mehi ei huvita keha, mis valu tunneb, neid huvitab tantsiva naise keha rütm, sellise naise keha, kes ei suuda tantsus peatuda. (lk 35)
  • Sooviksin väärida teie vihkamist. Kuid alles hiljuti kohtasin Fisheri fuajees oma mehe kunagist töökaaslast, igavest lurjust, ning ta ütles: "Te näete kohutav välja, mis teiega juhtunud on? Te olete nii kõhnaks jäänud!" Ta võttis mul pihast kinni ning tõmbas kleiti kehast eemale, et näidata, kui lai see mulle on, ta ei jätnud imestamist minu kõhnuse üle ning ei lasknud mind vabaks. Pooleldi kiilaspäine, roosapõseline lojus, kes põhjapiirkondade ülevaatajana oma varanduse kokku lõi, ennast sellest seakünast täis ahmis. Tean temast kõik. Politikaan, keda kunagi kuhugi ei valita. Kuid ma usaldan nende etturite pilku, nende tulist, teravat taju. Nende eest ei jää miski varjule. "Kuu aja eest," ütles ta, "olite ilus naine." Miski minu elus pole mulle nii haiget teinud kui see märkus. Kuu aja eest olite ilus naine... (lk 39)
  • Hõõgun üleni. Minu keha hõõgub üleni. Tunnen armukese sperma liikumist oma niuetes, seda kuumusesööstu, mis sunnib mind alati peatuma, vaatama üksisilmi taevasse või seinale, millelegi tühjale, mis peegeldaks minu enda mõistuse tühjust. Oimetuna tajun oma kire järeltuksest tuima keha raskust. Kuidas võisin loota kestva hingerahu saabumist, kujuks muutumist? Pole mingit lootust. Tukslemine niuetes pole veel lahustunud minu südametuksetes. Naine ei unusta nii kiiresti. (lk 47)


  • "Ei, nad pole armunud," vastas Pauline, lootes, et vastuse toon vabastab ta sellest mehest igaveseks. "Mees on surnud. Naine on surmaingel, surmadeemon. Näete, naise käsi on murdunud — sellega ulatas ta pärgamendirulli, millel oli kirjas mehe saatus. See on hauamonument. Seal pole elu, seal on surm. Nad mõlemad on surnud."
Anthony vahtis kujusid ainiti.
"Kuid nad tunduvad elavatena... nende näod tunduvad elavatena."
"Kas te näete, millistes poosides on nende kehad? Deemoni kehaasend on täiesti ebaloomulik, vöökohast allpool on ta keha vormitu ning mehe oma on peaaegu niisama moonutatud. Etruski kunstile on see tüüpiline."
"Aga miks?"
"Ma ei tea," vastas Pauline mehe nukrat vaadet vältides. "Kunstnikud polnud lihtsalt sellest kehaosast huvitatud, ilmselt pakkus neile huvi pea, nägu, torso..." (lk 53)


  • Mõtlen pidevalt sellele lapsele, sest siis mu elu muutub, kõik saab teiseks. Nelja kuu pärast. Peaksin kartma, kuid minu üle on võtnud võimust mingi rahulik laiskus. Emal käis see nii kergesti... Minul on see aga teistmoodi, sest minu elu muutub; iial ei muutnud miski mu ema. Teda polnud võimalik muuta! Milleks pead murda? Milleks karta? Mu keha on täis armastust selle lapse vastu ja ma ei saa enam kunagi selleks kes enne. (lk 88)
    • Joyce Carol Oates, "Neli suve", tõlkinud Krista Kaer, rmt: "Neli suve", tlk Krista Kaer ja Kersti Tigane, 1977, lk 72-90


  • Meie keha puudulikkuse juures on küllalt kahe augu ummistamisest, et helide maailma meie eest lukku panna, ja veel kahe luugikese sulgemisest, et saabuks öö. Kui kolmele neist nii lähestikku asetsevaist avadest, mida peopesagi vaevata kinni katab, suruda mingi tropp, siis on olend, kelle elu ripub ära ühestainsast hingetõmbest, omadega läbi. Ta kohmakas kest, mida tuleb pesta, täita, kolde juures või surnud looma villaku all soojendada, õhtul magama panna nagu last või nõtra vanakest, on pantvangiks kogu looduse käes, eriti aga inimühiskonna käes tema enese vastu.



  • Enamik inimesi arvab, et vaim asub peas, kuid viimased füsioloogiaalased avastused viitavad sellele, et vaim ei elutse tegelikult ajus, vaid rändab hormooni- ja ensüümikaravanidega kogu kehas ringi ning otsib tarmukalt mõtet neist keerukaist ja imelistest nähtustest, mida me liigitame kompimiseks, maitsmiseks, haistmiseks, kuulmiseks ja nägemiseks. (lk 17)
  • Seksuaalvahekord on ülim lähedus, ülim kompimine, mil me teineteist neelame nagu kaks kinglooma. Me mängime teineteise õgimist, teineteise seedimist, me toitume teineteisest, joome teineteise vedelikke, poeme sõna otseses mõttes teineteise naha alla. Suudeldes jagame ühte hingeõhku, avame armastatule oma keha suletud kindluse. Me poeme suudluste sooja võrgu alla. Me joome teineteise suu kaevust. Asudes teise keha suudlustega katma, kaardistame oma sõrmeotste ja huultega uut maastikku, peatume rinnanibu oaasis, reie künkal, lülisamba looklevas jõesängis. See on omalaadne puudutuste palveränd, mis viib iha templisse. (lk 132)
  • Mitte kõike, mida me tunneme, ei tunne me küllalt tugevalt, et ajju sõnumit saata; paljud aistingud lihtsalt jooksevad mööda külgi maha ega ütle midagi. Paljugi läheb tõlkes kaduma või tsenseeritakse välja, ja igal juhul ei tulista kõik meie närvid ühekorraga. Mõned neist püsivad vagusi, sellal kui teised reageerivad. See teeb meie maailmanägemise veidi lihtsustatuks, arvestades, kui keerukas maailm on. Keha ei püri tõe, vaid ellujäämise poole. (lk 341-342)




  • Spänga raudteejaama raadiomast 1995. aasta kevadtalvel. Ta ronib jäise tuule käes masti otsa ja tema ees laiub inimtühi tardunud talvemaastik. Tema keha on vana ja habras, ent sisimas on ta noor ja väge täis. (lk 7)
  • Jim ei ole enda moodi. Tema nägu on Cariño kõrvetavast päikesest hoolimata kahvatu ja ta kannab paar numbrit suuremat peent ülikonda ja elegantseid meestekingi, mis on tema puhul midagi uut. Varem kandis ta alati teksapükse, kulunud T-särke ja spordijalatseid. Ta oleks nagu iseenda matusteks riidesse pannud. Ja valgus, mis alati tema silmist kiirgas, on kadunud. Varem olid ta silmad tulvil ilusat, hirmutavat, sünget valgust, mis valgustas ööd tema ümber ning paljastas talle eriomase intensiivsuse ja hoolimatuse, pidurdamatuse, lõõskava tule või kuristiku. Ühe silma tumesinist iirist katab kerge piimjas kiht, pilk on rahutu, otsiv. Ilma naiste ja alkoholita, ilma sisemise leegitseva seksuaalse hävitustuleta on järel ainult tuhk, vananenud keha liiga suures ülikonnas, tulevikuta, lootusteta. Nagu suvel läbi õhu vuhisev salamander, väike vibreeriv elastne veest läikiv ja eluenergiast pakatav pingul keha, mis talvekülma saabudes kokku kuivab. (lk 15-16)
  • Vahel tundub mulle, et Marion on Jimi moodi, neil on sarnane kõnnak. Lohakad, välkkiired ja veidi kramplikud sammud, äkiline rõõm, mis läbib keha nagu tuul. See tuul sunnib Marioni maailmast läbi jooksma ja Jimi alati edasi minema, mitte kuhugi pidama jääma, mitte kunagi end mugavalt sisse seadma. (lk 20-21)


  • Vangla ongi vaid aken. Keha ongi olemas vaid selleks, et too, kes ei muutu ega vanane, saaks näha, kuulda, haista, tunda, kogeda. Too sisemine igiuus, too vang on justkui loode selles vananevas ja moonduvas. Kord ta sünnib.


Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Keha&oldid=127001"