Igatahes köitis talu praeguste omanike paar mind sel hetkel enam. Naine oli prullakas brünett. Erkroosa ja must-kuldset triipu plink kahar maitsetu rõivatükk, mida nüüd kantakse, poole reieni avatud nööbiliistuga (kusjuures reis oli parasjagu päevitanud), ning jalad mõnusasti platvormtallaga rihmikuisse kängitsetud. Lohukesed ja mõistatuslikud naeratused, ühesõnaga, nägus naisuke. Keda härra jõuetu raevuga piidles. Need kaks müüsid selleks, et hõlpsamini lahku minna, see oli niisama selge, kui on selged praegused täiskuuööd. Iga kord, kui taotlesin nende soostumist müügilepingu teatud sättega, pöördus naine oma tulevase eksabikaasa poole armsa mossituse ja taasleitud leebusega. Kuigi mees näis esimesena abielu rikkunud olevat, oli ta ise ka kindlasti sarvekandja. Enesestki mõista üsna kurvalt. Tema asemikku (kes oli kindlasti olemas) kujutasin hästi ette, üks neid tublisid heasüdamlikke mehi, kes oskavad naisterahvast maandada. Kas naised üldse enamat nõuavad? Selle üle ma aru peangi. Igatahes ei juurelnud ma selle üle eriti kaua, nähes proua Jusseau muretust. Mis mind tõsiselt võlus. Tema lopsakavõitu reied ja sulaselge ilustamata ning pretensioonikuseta tekst teda ei maskeerinud, ta oli see, kes oli, omaenda huvisid arvestav väike vahva naine. Oma seisundi kasutaja. Proua Jusseau väljendusrikkus lisas tema rollile naisena veelgi nüansse. Teda kasutati ära. Olgu peale. Vastutasuks kasutas temagi teisi. Siin polnud midagi keerulist, lihtsuses peitubki tõde. (lk 11)
