Hõõgumine

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Proosa[muuda]

  • Hõõgun üleni. Minu keha hõõgub üleni. Tunnen armukese sperma liikumist oma niuetes, seda kuumusesööstu, mis sunnib mind alati peatuma, vaatama üksisilmi taevasse või seinale, millelegi tühjale, mis peegeldaks minu enda mõistuse tühjust. Oimetuna tajun oma kire järeltuksest tuima keha raskust. Kuidas võisin loota kestva hingerahu saabumist, kujuks muutumist? Pole mingit lootust. Tukslemine niuetes pole veel lahustunud minu südametuksetes. Naine ei unusta nii kiiresti. (lk 47)


Luule[muuda]

Mis on ilu, küsivad kõik.
Ilu on küllus, hõõgumine, ülevoolavus või ka suur
                                              vaesus.
Ilu on olla suvele truu ja alasti sügiseni.


Inimesed,
ärge koguge kulda ja kalliskive:
täitke oma südamed igatsusega,
mis põletab nagu hõõguv süsi.


veel on suvi vananaiste suvi
lehtede ja rohu maailm ruskab
istun trepil ja see värv ei toogi
hinge täna roostetusetuska

ainult imestust see hõõgumine
viimseni on muutnud sinikiilid
punasteks ja kas siis tõesti nii
nii rõõmsalt surm neis lähemale hiilib

  • Viiu Härm, "*kibuvitsa roosa õitekuhi...", rmt: "Luuletusi, lugusid ja midagi ka Margareetast", 1978, lk 35