Salamander

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Salamander on mütoloogiline loom, kellele on omistatud mitmesuguseid tulega seotud omadusi, mõnedes allikates ka tulevaim. Nende järgi on nimetatud ka alkeemiline sümbol ning mitmed amfiibsed loomad ja bioloogilised taksonid, mil küll tulega kuigi palju pistmist pole.

Luule[muuda]

Ma esiteks, et võita looma,
pean "Nelja sõnad" välja tooma.
Salamander, loitma löö,
sülf ja undiin,
hõljuge seal ja siin,
koobold, tee oma töö!

Avage endid,
elemendid!
Teie jõud
ja salanõud
teada me saime,
et käskida vaime.

Leekides haju,
salamander!
Kokku kohinal vaju,
undiin!
Helenda pimedas öös,
sülf!
Aita meid koduses töös,
incubus, incubus,
tule ja näita, kus lahendus!


       ... Ah, mu sõber, näed,
kuidas tuld ma, puutun tuld ma ilma söestumata,
kuidas tema juurdub, juurdub mulle kulmudesse,
kuidas midagi ei ole, mis jääks seostumata
sesse juunitundi, neisse aiakurmudesse,
milles huugab leek ja lookleb roosa salamander.
Mandel, ole. Mandel, põle. Õitse, mandel.

  • Paul-Eerik Rummo, "Õitsva mandlipuu juures" kogus "Ajapinde ajab" (1985), lk 32

Proosa[muuda]

  • Jim ei ole enda moodi. Tema nägu on Cariño kõrvetavast päikesest hoolimata kahvatu ja ta kannab paar numbrit suuremat peent ülikonda ja elegantseid meestekingi, mis on tema puhul midagi uut. Varem kandis ta alati teksapükse, kulunud T-särke ja spordijalatseid. Ta oleks nagu iseenda matusteks riidesse pannud. Ja valgus, mis alati tema silmist kiirgas, on kadunud. Varem olid ta silmad tulvil ilusat, hirmutavat, sünget valgust, mis valgustas ööd tema ümber ning paljastas talle eriomase intensiivsuse ja hoolimatuse, pidurdamatuse, lõõskava tule või kuristiku. Ühe silma tumesinist iirist katab kerge piimjas kiht, pilk on rahutu, otsiv. Ilma naiste ja alkoholita, ilma sisemise leegitseva seksuaalse hävitustuleta on järel ainult tuhk, vananenud keha liiga suures ülikonnas, tulevikuta, lootusteta. Nagu suvel läbi õhu vuhisev salamander, väike vibreeriv elastne veest läikiv ja eluenergiast pakatav pingul keha, mis talvekülma saabudes kokku kuivab. (lk 15-16)
  • Sara Stridsberg, "Armastuse gravitatsioon", tlk Maarja Aaloe, 2017