Kõnnitee

Proosa

• See oli vana, luitunud linnajagu, eriti rusuv videvikus, kus majad, olenemata aastaajast, teataval tunnil üksmeelselt ja järsult süngestusid ning koomale tõmbusid, tunnil, mil eriti pealetükkivalt selgus, et kõnniteeplaadid pole ühekõrgused ja kõiki neid pole olemaski, mil kaevuketiga kolistav inimene oli kaevu ja ketiga ühte värvi ja niiske puu lehkas igavalt ja vanalt.
  • Asta Põldmäe, "Inglite mäss" proosakogus "Linnadealune muld", 1989, lk 60
• Münt kõnniteel jää sees õpetab meile loobumise üllast kunsti.
  • Asta Põldmäe, "Gregeriiad" proosakogus "Linnadealune muld", 1989, lk 118

• Lapsepõlve vaatavad tekstid sedastavad kehalist ja kombatavat mälu. Luuletaja mälestused tollest ajast sisaldavad midagi rusuvat – kuid tema silmad ega jalatallad ei ole unustanud tolleaegseid kõnniteid, mis on ikka veel alles, kuigi üha kulunumad [---]. Selline pind, mille peale hilisem on rajatud, tuletab ennast oma taktiilsel moel ikka meelde ja on endasse kogunud nendegi aegade jäljed, mida ei tarvitseta tahta mäletada. (lk 96)
  • Ene-Reet Soovik, "Kodu käsitlused Jaan Kaplinski luules", Methis, Vol. 9 No. 12/2013, lk 91-105

• Äkilise öökülma tõttu olid kõnniteed täis kõigilt puu delt massiliselt maha langenud lehti, tuul rabistas raa gus okste vahel ning kajakad hõljusid majadevahelises tuulekoridoris nagu niidi otsas. Nad justkui vaatasid pealt, kuidas tossavate summutitega autod sõitsid läbi lumepudruste lompide, pritsmed lendasid laias kaares kõnniteedele ja hangusid seal õhukeseks kirmeks, mille peal jalakäijad ettevaatlike tippivate sammudega tasakaalu hoidsid.
  • Meelis Friedenthal, "Inglite keel", 2016, lk 110-111

• Aastast aastasse nii Tallinnas kui teistes Eesti omavalitsustes püsib see probleem, et talvel on kõnniteed libedad.
  • Raimond Kaljulaid; Madis Hindre, "Ministeerium: lumerookimiskohustuse rakendamisel võiks olla paindlikum", ERR, 05.05.2021

Luule

Võililled lastena magavad,
ilusti silmad kinni.
Õuekoerana kummelites
kõhutab kõnnitee.

• Aleksander Suuman, "Suveõhtu" kogus "Kaunis on kummaline" (1988), lk 43

Jah, ega ilus ole see,
et kähku terve kõnnitee
saab kriidijooni täis...
üks tädi tuleb noomima,
et siin ei ole mängumaa,
kuid meie pidama ei saa,
meil keksumäng just käib.

• Maimu Linnamägi, "Keks", rmt: "Sügise sünnipäev", 1973, lk 11

Sagivad kõnniteel sassoonis pead,
lõuendist kotid ja marraskil närvid.
Valgetes ruutudes autode reas
kiiskavad klaasid ja veiklevad värvid.

• Milvi Seping, "Raekoja plats", kogus "Külmamailane" (1981), lk 16