Veeuputus
Veeuputus on eriti suuremastaabiline, sageli letaalsete tagajärgedega veeavarii. Tuntud kirjanduslikud kajastused veeuputustest on näiteks piiblis ja A. A. Milne'i raamatus "Karupoeg Puhh".
Proosa[muuda]
- Kui siis akna poolt sööstab teine vihmakeel, mis esimesega ühineb, kui mänguasjad kitsal veekeelel aegamisi akna alla ujuvad, siis on hea piiblist järele vaadata, kas tõesti anti tõotus enam mitte veeuputust saata. Anti küll; võib süüdata järgmise küünla, järgmise sigareti, võib jälle kaarte segada, jälle viskit kallata, jätta end vihma trummeldamise, tuule ulgumise, kudumisvarraste klõbina hoolde. Tõotus anti.
- Heinrich Böll, "Iiri päevik". Tõlkinud Mati Sirkel. Loomingu Raamatukogu 1987, nr 5/6, lk 37
- Kui inimene vee peal ära eksib, on iga küngas Ararat. Ja all kuhjub alati minevik, mis kaob, kuid ei kao, mis hävib ja püsib. Kui kujutleda, et Noa naine leidis vanuigi kusagilt mõne veeuputuse jäänuki, võis ta sellesse kahlata, kuni lesekleit tema pea kohale hulpima jäi ja vesi palmikud lahti harutas. Ja küllap jättis ta oma poegade kohuseks põlvkondade igavat lugu pajatada. (lk 158-159)
- Marilynne Robinson, "Majapidamine". Tõlkinud Riina Jesmin. Tallinn: Varrak, 2007
- D., sümpaatne misantroop, ütles mulle inimeste nurjatuse kohta: "Üksnes esimese veeuputuse kasutus hoiab Jumalat teist saatmast."
- D…, misantrope plaisant, me disait, à propos de la méchanceté des hommes: "Il n'y a que l'inutilité du premier déluge qui empêche Dieu d'en envoyer un second."
- Nicolas Chamfort, "Caractères et Anecdotes", 1824, lk 105
Luule[muuda]
Oleme ilmselt ainsad
allesjäänud, selles udus, mis on
kerkinud kõikjale, ja ka
nendes metsades
...
küllap ujuvad kalad
sügaval meie all metsas
nagu linnud puult puule
ja miili kaugusel
on linn, avar ja vaikne,
kadunud, kaugel mere põhjas.
- Margaret Atwood, "Pärast veeuputust, meie", rmt: "Moondatute laulud", tlk Ene-Reet Soovik, Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2003, lk 14
Kirjandus[muuda]
- Tove Jansson, "Väikesed trollid ja suur veeuputus" (1945), eesti keeles 2019
